«When you’re up to your neck in shit, the only thing to do is to sing.» Samuel Beckett Olen võtnud lavastada filmiks Mati Undi «Sügisballi» ja seetõttu küsitakse minult üpris sageli, miks ma teen jälle just Undi raamatu põhjal filmi. Et tegin just «Tühiranna» ja nüüd siis jälle Unt? Miks mitte Valton, Vetemaa või Tammsaare? Miks ei kasuta ma hoopis Vahingut või miks ei kirjuta koguni ise? Kõiki selliseid küsimusi tajun nagu kaasneks nendega etteheited – miks kiusad klassikut, ei lase rahus puhata, kelleks sa end üldse pead jne. Ja veel – alati kui kohtan Toomas Hussarit, teeb ta lolli häält ja hüüab: «Bööö hööö, Undi fänn tuli!» Ma ei taipa, miks mind rahule ei jäeta – teen «Sügisballi» filmiks, sest pean tegemise vääriliseks. Kas see pole piisav põhjus? Kelle ees peaksin end õigustama? Keda Undi tekstid kõnetavad, need mõistavad mind niigi ja neile sobivad ehk ka mu filmid. Mulle meeldib Unt ja tema loomingu teatav lakoonilisus ja võib-olla isegi pealiskaudsus, mille all tajud alati sügavamaid hoovusi ja seda olemise fundamentaalset ebakindlust, mida Kafka on poeetiliselt nimetanud «merehaiguseks kuival maal». Mulle meeldib näiteks ka Vana Testament, aga ei ole veel jõudnud otsaga selle lavastamiseni. Unt on «Sügisballi» paigutanud Mustamäele, rajooni, kus ta kunagi elas ja mis talle kui maapoisile suurt muljet pidi avaldama. Tänapäeva Mustamäe on aga oma mändide ja mentaliteedilt madalate majadega nagu suur park, kanalitki pole läbi merepõhja raiutud, elanikud ei näi ähvardavad, miski ei mõju võõristavana – viibiksid kui suvilas. Sellepärast paigutan «Sügisballi» sündmustiku Lasnamäele. Sel rajoonil on haaret ja ma tunnen Lasnamäe ees aukartust – milline hull mõistus pidi lagedale tulema ideega millestki sellisest! Tunnen, et mõte Lasnamäest laeb mind, leian sealt poeesiat ja ilu, leian jõhkrust ja jälkust. Ainult majade uued värvikompositsioonilised otsaseinad tekitavad nõutust. Mäletate nõukaaegset supergraafikat majaseintel? Tase on ikka langenud ja kahjuks päris kõvasti. Mulle meeldiks teha filmi, mis paigutuks jälle kuhugi lähiminevikku või mingisse oma isiklikku aega ja ruumi, kuid kahjuks oleme sunnitud arvestama kesise eelarvega ja seetõttu peame piirduma oma banaalse kaasajaga. Käesoleva hetke kohta on raske midagi adekvaatset öelda, distantsi ei ole, mõtted on häiritud paratamatu vajadusega selles maailmas olemas olla, siin hakkama saada. Peab endale kuidagi eluaseme tagama, jagelema peenraha pärast, orjama ja teesklema. Pidevalt sünnivad trotslikud mõtted sellise eksistentsi vastikusest ning Undi omaaegne ja puristlik, kuigi mõnevõrra irooniline eksistentsialism näib seetõttu sageli kauge. Samas mõlgub pidevalt meeles «Sügisball» ja selle keskne teema – üksindus. Eksistentsiaalset üksindust, tunnet, et oled paratamatult üks ja maailmast lahus, ei ole mingist hetkest võimalik enam summutada. Aga sellest on võimalik kirjutada raamatuid ja teha filme. Ja selle üle on siiski võimalik ka naerda. Kõik on võimalik. Valmimisel
film «Sügisball» • Režissöör ja stsenarist Veiko Õunpuu • Produtsent Katrin Kissa • Operaator Mart Taniel • Osades Rain Tolk, Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Maarja Jakobson, Mirtel Pohla jt • Eelarve – lahtine, läbirääkimised erakapitali ja Eesti Filmi Sihtasutusega kestavad • Stuudiod Kuukulgur Film ja Homeless Bob Production • Võtted oktoobrist 2006 jaanuarini 2007. Film valmib mais 2007, kodumaistel ekraanidel septembrist 2007. |
Veiko Õunpuu kirjutab, miks ta teeb juba teist filmi Mati Undi raamatu põhjal 
kõik galeriid
