Mai näikse tema jaoks üldse kuidagi tähendusrikas kuu olevat. 60 aastat tagasi 8. mail õhkis Aili koos pinginaaber Ageedaga Tõnismäel asunud pronkssõduri eelkäija, punase viisnurgaga puust postamendi. Kaheksa päeva hiljem neiud vahistati. Alles mais 1971 pääses Aili Jõgi koos perega lõpuks Venemaalt koju.

Samal teemal: Valitsus sulges pronkssõduri miitingulistele Liiga palju sõnu

Enne kohtumist ristisin Jõgi enda jaoks nimega «õhkijamemm» (ei midagi pahatahtlikku). Kohtudes nägin, et ei olegi ta nii väga memm veel midagi. Ta särtsub elujõust ja südikusest. Õigest Eesti vaimust.

Ta viskab nalja ja oskab nakatavalt rõkkavalt naerda ka siis, kui meenutab elu valusamaid hetki. Ning pajatab oma lugusid. Mistõttu ei saanudki intervjuust suurt asja ja on vaid paganama kahju, kui vähe mahtus sisse Aili Jõgi lugusid.

Esimene katse teha intervjuud

Kuulge, on see nüüd ikka tõsine jutt, et kui keegi hakkama ei saa, panete pronkssõdurile ise pommi alla?

1946. aastal mõistis sõjatribunal mulle kaheksa aastat Tõnismäe punapostamendi õhkulaskmise eest.

1991. aastal, kui paljusid rehabiliteeriti, sain mina aga millegipärast kolme lõvi templiga paberi, et jah, kaheksa aastat oli tõesti liiga palju, kuid selle teo eest kaks aastat oleks paras ning et kaks aastat jääbki.

Ehk praegu on mul kaks aastat justkui veel reservis. Ning kui leiti, et olen karistatud, siis mind ei saagi enam uuesti karistada. Nii et võin õhku lasta küll, sest mul oleks nagu õigus seda teha.

Keda kummardatakse (Jõgi monoloog)

Mõelge, kes seal seisab, keda kummardatakse.

Seesama sõdur tuli öösel, ajas pered koos lastega üles, andis tunnikese kompsu kokkupanemiseks ja viis inimesed loomavagunitesse ja saatis Siberisse.

Seesama sõdur käis meil iga päev vangilaagris järel ja kriiskas: šag na levo, šag na pravo, tšitai pobegom, streljaju bez predupreždenija (samm vasakule, samm paremale, on põgenemine, tulistan hoiatamata – E. T.) Seda laulu laulis seesama sõdur paarkümmend korda päeva jooksul kaheksa aastat jutti mulle kõrva.

Ja mis tehti meie presidendiga? Ma mõtlen siis, kui Lennart Meri kirst toodi Kaarli kirikust välja ja kirstuga auto läks sellesama punasõduri eest läbi. Kas nad tõesti ei saanud teiselt poolt minna?! Kas matuse korraldajail üldse aru peas ei ole?!

Nii paha hakkas. Mõtlesin, et kohe Meri koputab vastu kirstukaant – poisid, mis te jamate.

Matuse korraldajad on sündinud siis, kui punasõdur juba Tõnismäel oli, nad on kasvanud kogu elu koos temaga. Neid ei häiri see punase okupatsiooni sümbol; nad ei mõtlegi sellele, mis tähendus sel sõduril on.

Minu esimene vahelepõige

Aili arvamus haakub hästi Jüri Ratase jutuga kolmapäevasel pressikonverentsil, kui Tallinna poisslinnapea ütles pärast pikka vaikust (ilmselt ei olnud keegi «ristiisadest» Ratasele juhtnööre ette kirjutanud), et teda pronkssõdur küll ei häiri.

Uskumatult loll avaldus. Poisslinnapead ei häiri, kui tema silme all püütakse Teises maailmasõjas hukkunute mälestamise välise võõba all üles puhuda punavõimu ülistamise uut juurdumist. Poisslinnapead ei häiri, kui tema linnas on pisuke maalapp, kus Eesti riigi lipp ei tohi lehvida, aga punalipp tohib.

Muidugi mõista – lihtsam kui ajalugu teada on nägu tumedaks mökerdada ja italiano’na linnas tsirkust edendada. Kuigi kiirkursuse Eesti ajaloost võiks poisslinnapea ju ometigi võtta. Kui keegi teine õpetajaks ei sobi, äkki aitab oma erakonna mees Küllo Arjakas. Ikkagi ajaloolane.

Äkki tuleks kasuks leida ajaloo õppimiseks veidi mahti, enne kui hakata mängima mustanahalist americano’t, veendumaks, kas linna lõbumajade teeninduskultuur vastab ka tasule.

Teine katse teha intervjuud

Teate, mina võtaks Mart Laarilt talle antud ülemaailmsest kuulsast preemiast küll pool ära. Sellega looks pronkssõduri äraviimise ja vajadusel ka äraviimise seletamise fondi. Just siis, kui Laar oli esimest korda peaminister, oli kõige õigem aeg pronkssõduri erru saata.

On veel ju Res Publica Juhan Parts. Tema teab, kus kohal on vajalik punane kraana. Tema võiks ka nüüd aidata.

Mõtlete täpselt nagu mina. Praegu räägitakse, et loome mingi komisjoni, hakkame arutame. Jabur jutt. Lihula puhul ei olnud Partsil mingit komisjoni vaja. Tegi ära. Võtku nüüd Margus Leivo ja Robert Antropov punti ja tehku ära. Justkui auvõlg või nii.

Ei nad arutanud Lihulasse minnes midagi, tegid täpselt nagu venelased meiega – salaja öösel pimedas.

Jah, võtku nüüd uuesti oma punt kokku ja viigu sõdur minema. Neil on ju kogemus olemas. Lasku käia. Võtku kumminuiad ja koerad ka ligi.

See komisjoni-jutt on muidugi täielik jama. Umbes et vaja mööbel ühest toast teise tõsta, moodustame aga jälle komisjoni, mismoodi seda teha.

Tean, et teil on punase kultussamba sünnist jutustada oma legend. Kuid millal ja kuidas te ise esimest korda sammast seal nägite?

Minule jäi puust punapostament ette, kui septembris 1945 hakkasin käima Hariduse tänava kooli 8. klassis. Punase viisnurgaga postament asus toona praeguse trollipeatuse joonel, veidi Endla tänava poole. Enne ei viinud minu tee sealtkandist läbi ning ma ei oskagi öelda, millal täpselt see postament sinna tekkis.

> Loe edasi

40-tunnise koolinädala kõrvalt jagub õpilastel aega luua oma firma ja murda ärimaailma rahakotte, pulgamänge ja kondoomiga võtmehoidjaid valmistades. Õpilaste käsitsi valmistatud imetooteid käis vaatamas Tuuli Koch.

> Loe siit