| 1997. aasta Aasia kriisi mäletavatele investoritele meenusid tõenäoliselt pikad valusad päevad ja ööd, nädalad ja kuud, kui väärtpaberite hinnad aina langesid ja langesid. Kannatlikumad investorid elasid need ajad üle ning teenisid piinade eest selle sajandi algusest eelmise aasta lõpuni prisket preemiat. Nagu tol ajal, dikteerivad ka praegu börsil mängu välismaised suurfondid, kes paiskasid külmalt oma aktsiapositsioonid müüki, et realiseerida eelmistel aastatel teenitud kopsakat kasumit. Arvestades viimaste aastate ülisuuri aktsiate hinnatõuse ning siinsete ettevõtete suhteliselt kallist hinnataset, on selline käitumine igati loogiline.Paraku on see ka kõik, mis meid praegu viimase kohaliku börsikriisiga seob. Eesti majanduse kiire kasv, mis soosib ettevõtete laienemist ning majandustulemuste paranemist, peaks kajastuma paratamatult ka börsil. Analüütikute prognoosid lubavad häid aegu veel aastateks, mistõttu annavad hinnalangused hea võimaluse oma aktsiaportfelli täiendada. Kas aktsiahindade põhi ehk parim ostuhetk on just praegu või alles mõne kuu pärast, on iseküsimus. Eelmise aasta lõpus suurte ootustega börsile tulnud Tallinki järjepidev langus viimastel päevadel üha madalamatele hinnatasemetele annab märku, et miski pole börsil võimatu. Kui investoritel ei ole usku ettevõttesse või selle juhtidesse-omanikesse, siis võib kujuteldav firmaväärtus justkui õhk vanast pallist välja voolata. Kuigi börsil rahapaigutamine ei tohiks olla eriliselt emotsionaalne tegevus, seostub paratamatult iga kohaliku ettevõttega mingi emotsioon. Investorite emotsionaalsust kinnitas ka rahakaotamise hirmust kantud ind, millega osa väikeinvestoreid maailma ja Euroopa aktsiaturgudelt pärit äikesepilvi nähes oma positsioone likvideerima tormasid. Õnneks pensionifondide osakuid müüa ei saa, sest muidu oleks võinud see võtta ka paanika mõõtmed. Seda hoolimata asjaolust, et äikesepilved võivad ka kiiresti hajuda. |