Ja niimoodi tasapisi, läbi lapsepõlve ja noorusaastate kasvame sellesse kultuuri, millesse sündisime. Ja tõlgendame maailma läbi tema väärtussüsteemi, ise seda märkamata. Nagu oleks maailm meile vahetult antud.

See on illusioon. Inimese jaoks ei ole objektiivset reaalsust. Isegi sellistel universaalsetel ja eluks vältimatult vajalikel nähtustel nagu päike ja vesi võivad eri kultuurides olla eri tähendused, olenevalt kas nende küllus tundub õnnistuse või juba nuhtlusena. Rääkimata sellest, kas aeg näib minevikust tulevikku suunatud sirgjoonena või hoopis suletud ringina. Või kas enesetapp on kuritegu, lahendus või koguni kangelastegu.

Erinevusi on suurtes asjades, kuid ka nii väikestes, et nende olemasolu ei oska kahtlustadagi. Sain hiljuti teada, et vene keeles võib «ahah» tähendada ka nõustumist ettepanekuga. Et kui su venelasest vestluspartner ettepaneku peale «läheks jooks tassikese kohvi» peale «ahah» vastab, siis võib-olla ta polegi selle mõtte suhtes nii ükskõikne, kui vastusest tunduda võib.

Erinevused ei pruugi tähendada konflikti, kuigi konflikt on iseenesest normaalne nähtus. Ja konflikt ei pruugi tähendada vägivalda. On loomulik, et inimeste ja ka rühmade vahel on erimeelsusi ja tuleb ette konflikte ühes või teises küsimuses. Kuid kuni leidub valdkondi, milles teineteise seisukohti mõistetakse või jagatakse, alluvad erimeelsused kontrollile ja konfliktile võib leida lahenduse.

Samas on ajaloos palju juhtumeid, kus konflikti ägenedes ühel hetkel tuleb poolte suhetesse kvalitatiivne muutus: kui need seni olid mitmeplaanilised ja konflikt moodustas vaid ühe tahu suhte paljudest mõõdetest, siis muutuse järel on suhete aluseks konflikt ise ja kõik muud aspektid taanduvad vaid konflikti eri tahkudeks. Just nii juhtus see Põhja-Iirimaal, Palestiinas kui ka Rwandas, kui tuua vaid mõni näide. Me kõik näeme uudiste vahendusel, kui keeruline on selliseid konflikte lahendada.

Eestis on mitu suurt rahvusrühma, kes kõik vaatavad maailma läbi oma kultuuri prisma. Me ise kaasa arvatud. Vaatamata sellele on hulgaliselt valdkondi, milles meie seisukohad on lähedased, ja sotsioloogilised uuringud on seda ka kinnitanud. Teisest küljest on jälle asju, mis eestlaste ja venelaste ajaloolise mälu filtris paistavad potentsiaalselt konfliktsed. Üks selline on II maailmasõda.

Eestlaste ja venelaste roll selles sõjas, sellele eelnenud ja järgnenud rahvusvahelises poliitikas erines ja seetõttu erineb ka suhtumine. Võib ju loota, et kui teemat mitte puutuda, siis kõik laabub, kuid kultuurimälu on ütlemata visa: Jugoslaavia kodusõda põhjendati ülekohtuga, mis sai osaks 14. sajandi sõjakäikude tõttu, ja Vabadussõjas maksti Landeswehrile kätte seitsmesaja-aastase orjaöö eest. Pealegi – teemat ei ole võimalik enam mitte puutuda, see arendab end juba ise. Võib-olla juba rohkem kui 80 aastat.

Sest kes see enam täpselt mäletab, millest kõik algas. Kas sellest, et Peeter I kujust valati Eesti Vabariigi ühesendiseid, nagu rääkis mu vanaisa, või sellest, et Nõukogude võim purustas Vabadussõja monumendid. Või sellest, et Ageeda Paavel lasi 1946. aastal oma klassiõega omakorda õhku Tõnismäe pronkssõdurile eelnenud puust mälestusmärgi. Pronkssõdur ärritab paljusid eestlasi, eriti sõjaga seotud tähtpäevil.

Sellises olukorras tuleb endale tunnistada, et me kõik vaatame maailma läbi oma kultuuri prisma, ja kui meie kultuurimälu erineb, siis me ei saagi asjadest samamoodi aru saada. Ja et mõlemal on õigus oma vaatenurgale, kuigi seda võib emotsionaalselt olla raske taluda.

Kuni mõistus ja tunded suudavad teineteist sel viisil tasakaalustada, on probleem lahendatav. Kriitiline piir saabub siis, kui tõusevad esile põhimõttelised, kelle jaoks on olemas ainult üks tõde.

Kuid milline võiks olla lahendus, kuni mõistus veel emotsioone ohjab? On selge, et II maailmasõja temaatika on valdkond, kus eestlasi on võimalik väga kergelt manipuleerida. Kas teisaldada ausammas lootuses, et sellega õnnestub teisaldada ka probleem? Ülalesitatud analüüsi põhjal ma ei usu seda: see oleks vaid järgmine samm konflikti süvenemise suunas.

Lahendus peab otsima tasakaaluseisundi, milles mõlema rahvusrühma elulised väärtused oleks tunnustatud ja kaitstud ning võimaluse korral leitud ka mõlema poole vaadete harmooniline ühisosa. Eesti poolele on oluline, et linna südames ei tähistataks 22. septembril võitmatu Punaarmee vägevust Tallinna hõivamisel. Vene poolele on oluline väärikalt tähistada võitu fašismi üle 9. mail. Mõlemale poolele on oluline mälestada kõiki, niihästi sõdureid kui eraisikuid, kes selles sõjas elu kaotasid.

Selline konstruktiivne lahendus on olemas ja sellega on juba alustatud. 9. mail on pronkssõduri juures kombeks tähistada võitu fašismi üle ja mälestada langenuid. Seda peaks suutma kõik edaspidigi aktsepteerida. Teine lugu on 22. septembriga. Eelmisel aastal soovitasid suuremate erakondade juhid «Tallinna vabastamise» provokatsiooniga mitte kaasa minna ja süüdata Otto Tiefi valitsuse mälestuseks küünlad kodudes ja Harju tänaval. See on õige algatus, kuid mälestamist sel päeval ei vaja mitte üksnes Tiefi valitsus, vaid kõik, kes andsid oma elu selles sõjas Eesti eest. Samuti ei ole võimalik alistunult kõrvalt vaadata, kuidas langenute mälestusmärk retooriliselt muudetakse «vabastajate monumendiks».

> Loe edasi

40-tunnise koolinädala kõrvalt jagub õpilastel aega luua oma firma ja murda ärimaailma rahakotte, pulgamänge ja kondoomiga võtmehoidjaid valmistades. Õpilaste käsitsi valmistatud imetooteid käis vaatamas Tuuli Koch.

> Loe siit