Rahulikult on Kalevipojal läinud oma koha hõivamine ka maalikunstis ja graafikas, paraku pole samasugune edu teda saatnud monumentaalkunstis, kui loodustekkelised vormid välja arvata.

Tartusse Emajõe äärde sai Kalevipoeg – see uus, Ekke Väli modelleeritud – viimaks seisma, aga peaaegu et üle noatera, võiks öelda. Kes jaksaks kõiki neid vaidlusi meenutada, mis kuju ümber käisid, aga vaieldi palju ja põhimõtteliselt nii tema väljanägemise, asukoha kui ka vajalikkuse üle üldse. Ja ega üks leer lubanudki teda lihtsalt Kalevipojaks nimetada, ikka nõuti täistiitlit: mälestussammas Vabadussõjas langenud kangelastele.

Kui nüüd meie kangelane hämaras pargis rahumeelselt üksindust naudib, on Kalevipoja-vaidlus puhkenud Tallinnas, sest ka nemad tahaksid endale Kalevipoega, pealegi lausa merre seisma. Kuju mudelgi ammu olemas, see Tauno Kangro oma, mis on juba mitmes rannas ähvardanud kanna maha panna, kui pealinn teda ei taha. Aga nüüd hakkas paistma, et tahab.

Kunstiliidrid on ärevil, ja et lahti saada Tallinna lahte teed siluvast Kangro Kalevipojast, nõuavad nad hoopis Kalevipoja konkurssi. Et Kalevipoeg küll, aga mitte selline. Loomulikult on neidki, kes ei taha mingisugusest mere-Kalevipojast kuuldagi.

Vihane Kalevipoja vastane on ka ekstartlasest kunstiteadlane Ants Juske, kes oma irooniameelses kommentaaris (PM, 25.05.) lajataks lindprii pronksmehe keset Peipsi järve Eesti-Vene piiri tähistama.

Niisiis Tallinnast ära Tartumaale Tartu–Pihkva laevateele, kui see muidugi juba uustekkeliseks kohamuistendiks pole muutunud. Nagu Tartul sekeldustest oma Kalevipojaga, alates Amandus Adamsoni samuti vaidluste tõttu veninud ja mitu korda muudetud loomistööst, nõukogude aktivistide hävitustööst ja vabadussammaste taastajate vaidlustööst veel vähe oleks olnud.

Aga? Jusket tasub lugeda. Meie kunstikõrgkooli eksrektori vaimukas pila äratab tõsiseid mõtteid. Kalevipoeg kui üks Eesti märke – aga miks mitte? Kas just Tallinna lahes või Tallinna turismitänavail matrjoškasid peletamas, aga oma eeposekangelast võiksime «müüa» küll ka teisiti kui vaid poleemilisi artikleid vorpides või rahast raskesse nahka köites.

Ka meie siin, Tartus. Kaugeltki kõigil rahvastel pole oma rahvuseepost tegelikult vägagi elusa ning traagilise kangelasega – eks püüdke kujutleda kas või seda, mida tunneb vägilane, kelle jalad ta oma saatusliku süü tõttu alt lõigatakse. Ja kuigi Kangro Kalevipojaga heideldes või tavapärases kangelase lammutamise ihas on temast tehtud lollilt rahmeldav mõttetu mees, tagatipuks vägistaja, leiab nii Kalevipojast endast kui ka kogu müüdist muudki värvikat.

Lisaks on Tartul oma Kalevipoja-saaga, mis seob siin õppinud Kreutzwaldi, kujurid Amandus Adamsoni ja Ekke Väli, Vabadussõja ja Tartu rahu. Siin on ju sündinud ka kordusmüüt Kalevipojast, kellelt mõnede teadmisel lõikasid punased sarvikud pea ja jalad ning kes ikka veel ootab kusagil maapõues enda vabastamist.

Kui palju lugusid võiksime mitmel moel, mitmes kunstikeeles vesta Kalevipojast, ta pronkskehastusest ja eesti rahvast! Turistidele ja omaenda lastele. Aga Kalevipoeg ei inspireeri ei kunstnikke ega käsitöölisi, tundub, et teda lausa peljatakse või põlatakse.

«Kunstnikud teda ei taha,» kahetses üks kingitustepoe müüja ja pakkus «Suudlevaid tudengeid».

Aga võiks, võibolla isegi peaks... Vahest tasuks just Tartul kangelane köidikuist päästa ja ta elavate hulka tuua, mitte enam vihaselt vaieldes, vaid rahvuspärandist lõbusalt rõõmu tundes.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0