Tartu kunstipuu koostamisel (TPM, 24. mai) sugenes arvamus, et vaid kümmekonnal tartlasel on sellist loomingut, mis on oodatud üleriigilistele ja piiritagustele näitustele. Kas nii on ka tegelikult?

Võibolla on neid natuke rohkem, kes üksikult siin-seal esinevad. Kõige võimsam väljund on neil, kes on aktiivsetes, moodsates kunstirühmitustes. Neil on rohkem jõudu kaugemale läbi murda ja paista silma kuraatoritele, kes neid võiksid valida välismaale.

Hoolimata kõigest ei kipu tartlased Veneetsia biennaali Tallinna-poolsele sõelale jääma. Ja väliskuraatorid ei satu ka Tartusse, sest nad käivad Tallinna ateljeedes ringi.

Tartus ei ole just kuldsed tingimused suurte ülevaatenäituste korraldamiseks. Paljud teevad töid otseselt müüjale, väikesteks näitusteks väikestesse galeriidesse, ja nad ei paista seetõttu silma.

Nii et Tartu kunstiaed kiratseb?

Jah, kiratseb. Maalijaid ju on ja maal ongi praegu Tartu kunsti kõige kuninglikum, edukam ala. Kui räägitakse kunstist, mõeldakse kõigepealt maali, keegi ei räägi esimesel hetkel skulptuurist, graafikast või millestki muust.

Siiski võiksid Tartu kunstnikud teha suuremat formaati, pöörata vähem tähelepanu värviprobleemidele ja teha vähem abstraktset kunsti.

Inimesed tahavad üha rohkem, et kunst midagi ütleks, see peab olema lööv ja narratiivne ehk jutustav. Ja ilmselt peaks kunstis olema ühiskonnakriitilisust. Paraku on nüüd nii, et abstraktse kunstiga ei ole kuskile minna.

Kuidas saaksid kunstnikud ennast juba läbitallatud abstraktsionismi radadelt ära keerata?

Kunstnikku peab julgustama, teiseks – kuraatorid võiksid teha näitusi, kuhu tellitakse pilte mingil olulisel teemal.

Varem liikusid kunstnikud rohkem ringkonnas, kus nad puutusid kokku kirjanike ja arhitektidega, ühiskondlike arvamusliidrite sidemed olid tugevamad.

Praegu nikerdavad kirjanikud omaette, ülikooli õppejõud omaette, ja ei teki ühist arvamust, mida oleks vaja

ühiskonnas väljendada.

Nii ei ole kunstnikel julgust ja nad arutlevad: midagi peaks tegema, aga ei tea kah, äkki läheb valesti, äkki ma ei oska ega ole piisavalt tark. Tegelikult on nad targad küll, neil on pildiline nägemine ja nad võiksid seda julgelt ära kasutada.

Miks on aga Tartu skulptuur «enam kui varjusurmas», kui tsiteerida teisipäeval ilmunud Tartu kunstiaia hea ja halva tundmise puu kõrval olnud kommentaari?

See ei ole ainult Tartu, vaid kogu Eesti asi. Kõik kohad on täis suveniire, müügikujukesi ja dekoratiivseid asju, nagu keraamiline paljas tädi või koerakene. Aga õnnestunud vabaskulptuuri näitustel ei ole.

Praegu on skulptuur enam kui varjusurmas, sest ei tellita suuri asju. Odav pronksiaeg on kahjuks möödas.

Pole tellijaid, pole ostjaid, sest see on meeletult kallis, isegi muuseumid ei osta enam nii palju nagu varem. Vabaskulptuurina tehakse põhiliselt miniskulptuure, aga näitustel ei paku need muljet, mis suured uhked taiesed.

Miks on hääbumas vanad õilsad graafikatehnikad?

Graafikat on tõrjunud välja kaks asja. Esiteks on maalid kohati suhteliselt odavad ja inimeste sissetulekud on kasvanud – ostja eelistab värvilist maali mustvalgele pildile.

Teiseks on graafikale saanud saatuslikuks foto ja printimise tehnikad. Kui inimesel on valida, kas võtta mingi mustvalge puulõige või sama hinna eest neli korda suurem prinditud värviline foto, siis...

Mida peaks tegema teisiti Tartu kunstikuu korraldamisel?

Ma tuleksin kunstikuuga jaanuarist-veebruarist aprilli-maisse. Linnavalitsus võiks kunstikuud rohkem rahastada. Võiks olla suurem kureeritud näitus, mis tõmbaks teemaga.

Senisel kahel kunstikuul on rakendatud väga palju üliõpilaste ja noorte töid, mis viib kava kirjuks ja taseme alla.

Mida muuta üldhariduskoolides, et küpsustunnistuse saajad oleksid kunstilembesed?

Tartu koolid käivad üsna tublilt vähemalt kunstimuuseumi näitustel ja lapsed on muuseumis hõivatud kunstiringidega.

Kunsti võiks aga eksponeerida ka koolides. Vanasti osteti koolidele maale, seda riik praegu ei tee. Koolid ise võiksid aktiviseerida oma õpilasi, riputada üles kas või õpilaste tehtud fotosid.

Praegu on koolides kõik suunatud nende oskuste arendamisele, mis tulevad kasuks hilisemas professioonis, aitavad raha teenida. Täisväärtusliku inimese kasvatamist, kellel on ka kunstimaitse, seda ei ole.

Et kunst ei ole popp riigi silmis, siis seda vähem popp on ta kodanike silmis. Ja et kunst ise ei trügi barrikaadidele, ei taha olla kriitiline, ei pööra ta endale ühiskonna ja valitsusasutuste tähelepanu.

Kui palju aitaks kunstielule kaasa korraliku näitusteks mõeldud hoone ehitamine?

Kunstimuuseumid on Euroopa linnades esindushooned, mitte nii, et kui kaubamaja jääb tühjaks, sest uus plekk-kuut ehitati kõrvale, siis topime muuseumi sinna. Meie kunstnike majas on näituseruumiks kolm tuba, needki teisel korrusel!

Kunstimuuseum ei kajastu pooltes turismipakettides. Elumajaks loodud hoone on kambreid täis, põhimõtteliselt ei sobi see kunsti ekspone

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5