Pealegi kuulutas eksmeer ise pärast riigikogu valimiste tulemuste selgumist korduvalt, et Tartust ta lahkuda ei kavatse ning jutud tema minekust ministriks on puhas spekulatsioon. Enne viimaseid kohalikke valimisi muudeti aga valimisperiood kolmeaastasest nelja-aastaseks just selleks, et tagada omavalitsuste suurem järjepidevus ja stabiilsus.

jah

Henn Käärik
Tartu Ülikooli sotsioloogia õppetooli dotsent

Eestlastel on muistsest ajast saati käibel kaks ütlemist. Esiteks, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, ja teiseks: annab jumal ameti, annab ka mõistuse.

Esimesega on asi selge, see pärineb Lutherilt: igamees püsigu jumalast antud ametis ja tehku oma tööd korralikult. Teise ütlemisega on asi keerulisem. Igal juhul näib see kehtivat paljude valitavate ametite kohta. Siin pole tähtis ei teadmine, nutikus ega, nota bene, tihti isegi paber mitte. Siin pole pea peamine, siin maksab ennekõike vankumatu ustavus pealiinile.

Valitud ametnikud ei vastuta mitte kodanike, vaid partei juhtkonna ees. Seetõttu langeb nende jaoks ära küsimus, kas on õige ametist lahkuda enne kella kukkumist. Sest see on eetika küsimus. Et meie seda aeg-ajalt taunime, ei muuda absoluutselt mitte midagi.

Pärast viimaseid parlamendivalimisi haihtus linnapäid nagu loogu, riigikokku mõistagi. Iseäranis elegantne on olnud Viljandi endise linnapea karjäär: riigikogu, kõrts, politsei arestikamber («Antropovit!», «arstid persse»), Viljandi linnapea (sinna ikka sobib), uuesti riigikogu.

Aga mis teha, kui partei käsib ja missioonitunne nõuab!

ei

Hando Ivask
Elva Tarbijate Ühistu tegevdirektor

Selline küsimuse püstitus ei ole õiglane nende suhtes, kes on oma valiku teinud kutsumusest, soovist end teostada. Ambitsioonikust selles halvemas varjundis ma ei hinda.

Kuna kõik meie ümber on pidevas arengus, vajame ka arenevaid inimesi. Kõik ettevõtted ja omavalitsused on pidevas arengus. Ei alga ega lõpe ükski arendus, projekt, protsess ametiaja algusega ega lõpe selle lõpuga. Need on vaid kunstlikud verstapostid.

Tihti juhtubki nii, et töö teevad ühed ja loorbereid lõikavad teised, kuna ametiaeg lihtsalt lõppes valel ajal. Pole tähtis, kui kaua ühel või teisel ametikohal töötada. Tähtis on, kui palju suudad selle ajaga endast anda.

Mõnikord piisab ideest, märksõnast või hoiakust, et ettevõte või omavalitsus saaks hoopis uue hingamise ja arengu. Mõni võib anda päevaga rohkem kui teine terve elu jooksul.

Alati on ka võimalus, et inimene, kes on oma tööd teinud südamega, pöördub kunagi samasse kohta tagasi hoopis kogenumana ja laiema silmaringiga.

Paremad jahimaad ei pruugi aga inimese enda seisukohast kaugeltki paremad olla. Kõrvalseisjale võib ainult nii tunduda. Edu kõigile edukaile!

Krista Aru
Eesti Rahva Muuseumi direktor

Mina arvan, et inimesel on õigus lahkuda siis, kui ta tahab. Kõige halvem on töötaja, kes kibeleb kusagile mujale. Kes pole rahul selle tööga, mis tal praegu on.

Kohustus valijate ees? Ma arvan, et kui inimene tunneb, et ta tahab ja suudab rohkem, kui olemasolev ametikoht pakub, võib ta ikkagi minna. Muidugi on halb, kui töökohavahetus lausa ühest kohast teise hüppamiseks kujuneb, aga ainult umbmäärasest kohusest valijate, riigi või rahva ees hambad ristis samal kohal jätkata, kui tegelikult tõmbab mujale, pole hea.

See teema on ka väga individuaalne. Mina olin kirjandusmuuseumis otsast lõpuni kaks ametiaega, sest mulle väga meeldis seal töötada. Kui ausalt tunnistan, oleksin seal edasigi olnud, aga meie kord ei näinud ette rohkem kui kaks ametiaega.

LaineJänes
Kultuuriminister

Avalikus teenistuses toimuvad muutused sageli kiiremini, kui me arvata oskame.

Põhjusi on siin peamiselt kaks: esiteks on väga paljud ametid poliitilised või poolpoliitilised ning neisse ameteisse tulek, neis olek ja neist ameteist minek ei sõltu ainult ametikandja tahtest, vaid tihti ka erakonnast ja poliitilisest olukorrast.

Ma arvan, et ühtegi avalikku ametit ei saa vastu võtta nii, et eeldad kindlat igavest karjääri. Seda ei pruugi tulla. Teiselt poolt ei ole üheski ametis püsimises kuigi suurt kindlust.

> Loe edasi