Pealegi kuulutas eksmeer ise pärast riigikogu valimiste tulemuste selgumist korduvalt, et Tartust ta lahkuda ei kavatse ning jutud tema minekust ministriks on puhas spekulatsioon. Enne viimaseid kohalikke valimisi muudeti aga valimisperiood kolmeaastasest nelja-aastaseks just selleks, et tagada omavalitsuste suurem järjepidevus ja stabiilsus.

jah

Henn Käärik
Tartu Ülikooli sotsioloogia õppetooli dotsent

Eestlastel on muistsest ajast saati käibel kaks ütlemist. Esiteks, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, ja teiseks: annab jumal ameti, annab ka mõistuse.

Esimesega on asi selge, see pärineb Lutherilt: igamees püsigu jumalast antud ametis ja tehku oma tööd korralikult. Teise ütlemisega on asi keerulisem. Igal juhul näib see kehtivat paljude valitavate ametite kohta. Siin pole tähtis ei teadmine, nutikus ega, nota bene, tihti isegi paber mitte. Siin pole pea peamine, siin maksab ennekõike vankumatu ustavus pealiinile.

Valitud ametnikud ei vastuta mitte kodanike, vaid partei juhtkonna ees. Seetõttu langeb nende jaoks ära küsimus, kas on õige ametist lahkuda enne kella kukkumist. Sest see on eetika küsimus. Et meie seda aeg-ajalt taunime, ei muuda absoluutselt mitte midagi.

Pärast viimaseid parlamendivalimisi haihtus linnapäid nagu loogu, riigikokku mõistagi. Iseäranis elegantne on olnud Viljandi endise linnapea karjäär: riigikogu, kõrts, politsei arestikamber («Antropovit!», «arstid persse»), Viljandi linnapea (sinna ikka sobib), uuesti riigikogu.

Aga mis teha, kui partei käsib ja missioonitunne nõuab!

ei

Hando Ivask
Elva Tarbijate Ühistu tegevdirektor

Selline küsimuse püstitus ei ole õiglane nende suhtes, kes on oma valiku teinud kutsumusest, soovist end teostada. Ambitsioonikust selles halvemas varjundis ma ei hinda.

Kuna kõik meie ümber on pidevas arengus, vajame ka arenevaid inimesi. Kõik ettevõtted ja omavalitsused on pidevas arengus. Ei alga ega lõpe ükski arendus, projekt, protsess ametiaja algusega ega lõpe selle lõpuga. Need on vaid kunstlikud verstapostid.

Tihti juhtubki nii, et töö teevad ühed ja loorbereid lõikavad teised, kuna ametiaeg lihtsalt lõppes valel ajal. Pole tähtis, kui kaua ühel või teisel ametikohal töötada. Tähtis on, kui palju suudad selle ajaga endast anda.

Mõnikord piisab ideest, märksõnast või hoiakust, et ettevõte või omavalitsus saaks hoopis uue hingamise ja arengu. Mõni võib anda päevaga rohkem kui teine terve elu jooksul.

Alati on ka võimalus, et inimene, kes on oma tööd teinud südamega, pöördub kunagi samasse kohta tagasi hoopis kogenumana ja laiema silmaringiga.

Paremad jahimaad ei pruugi aga inimese enda seisukohast kaugeltki paremad olla. Kõrvalseisjale võib ainult nii tunduda. Edu kõigile edukaile!

Krista Aru
Eesti Rahva Muuseumi direktor

Mina arvan, et inimesel on õigus lahkuda siis, kui ta tahab. Kõige halvem on töötaja, kes kibeleb kusagile mujale. Kes pole rahul selle tööga, mis tal praegu on.

Kohustus valijate ees? Ma arvan, et kui inimene tunneb, et ta tahab ja suudab rohkem, kui olemasolev ametikoht pakub, võib ta ikkagi minna. Muidugi on halb, kui töökohavahetus lausa ühest kohast teise hüppamiseks kujuneb, aga ainult umbmäärasest kohusest valijate, riigi või rahva ees hambad ristis samal kohal jätkata, kui tegelikult tõmbab mujale, pole hea.

See teema on ka väga individuaalne. Mina olin kirjandusmuuseumis otsast lõpuni kaks ametiaega, sest mulle väga meeldis seal töötada. Kui ausalt tunnistan, oleksin seal edasigi olnud, aga meie kord ei näinud ette rohkem kui kaks ametiaega.

LaineJänes
Kultuuriminister

Avalikus teenistuses toimuvad muutused sageli kiiremini, kui me arvata oskame.

Põhjusi on siin peamiselt kaks: esiteks on väga paljud ametid poliitilised või poolpoliitilised ning neisse ameteisse tulek, neis olek ja neist ameteist minek ei sõltu ainult ametikandja tahtest, vaid tihti ka erakonnast ja poliitilisest olukorrast.

Ma arvan, et ühtegi avalikku ametit ei saa vastu võtta nii, et eeldad kindlat igavest karjääri. Seda ei pruugi tulla. Teiselt poolt ei ole üheski ametis püsimises kuigi suurt kindlust.

Ministriameti puhul võib olukord muutuda tunniga. Kas avaliku teenistuse keskkonnas on paremaid ja halvemaid jahimaid, on omaette küsimus. Paremad jahimaad on ikka need, mis on stabiilsemad. Näiteks linnapea ja rektori amet on võrdlemisi stabiilsed.

Poliitilisemad ametid, nagu ministri oma, pole nii stabiilsed, kuid võivad pakkuda laiemaid eneseteostusvõimalusi.

Seega valitseb tasakaal. Poliitikas on iseenese tahtest süsteemse karjääri tegemine palju raskem kui äris, sest äris sõltub karjäär paarist ülemusest, poliitikas aga tuhandetest valijatest.

Vello Pettai
Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor

Ei, otseselt mitte, sest esiteks on poliitika ebastabiilne nähtus ja teiseks on Eesti väike. Ühe riigi poliitiline olukord muutub pidevalt, kuna osapooli on ju palju: parlament, erakonnad, riigiinstitutsioonid, omavalitsused.

Kaalutlused muutuvad nii, kuidas olukord muutub. Kriiside puhul eriti. Jah, juhtpoliitikud on küll valitud teatud ajaks mingile positsioonile, aga ka ettevõtetes võivad inimeste tööülesanded pidevalt muutuda ning sellest ei ole kohe midagi katki.

Nagu öeldud, Eesti on väikeriik, mis tähendab, et häid inimesi tuleb võtta sealt, kus neid leidub. Ka sellepärast võivad valitud rahvajuhid olla sunnitud kõrvalehüppeid tegema.

Kõik see ei tohiks õigustada mingit oportunistlikku käitumist, aga paindlikkus on minu arvates Eesti paratamatus.

erapooletu

Berk Vaher
Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonna juhataja

Mitte ilmtingimata. Küllap on kõigil parem, kui asjalik inimene liiga kauaks ühele kohale ei jää ja stagneeruda ei jõua, vaid testib oma võimeid uues rollis. Ehkki Peteri printsiibi eest pole ka keegi kaitstud.

Kui inimene on veendunud, et ta suudab uues ametis rohkem ära teha kui vanas ja rohkem, kui suudaks keegi teine, ning kui neil veendumustel ka mingit katet paistab olevat, tuleb teda toetada.

Ise olen võtnud küll kindlalt hoiaku, et oma ametikohalt ma vähemalt enne esimese perioodi lõppu end kuhugi ära meelitada ei lase. Üht-teist tuleb ikka enne ära ka teha.

Iga tippjuhikohalt lahkuja peab kindlustama, et teatepulk maha ei kuku. Et oleks kindel ring pädevaid järeltulijaid, kelle hulgast uus juht valida, ning et ka headele kandidaatidele väljastpoolt oleks vajalik info operatiivselt olemas.

Muidugi tekitab omajagu hämmastust, et Tartu linna poliitilises eliidis ei leidunud isegi linnapeakandidaadi kandidaate.

Samas on ju ammu ja mitmel tasandil olnud juttu, et Tartu linnavõim vajab hädasti värskendust. Urmas Kruuse on jätnud väga sümpaatse mulje.

Raik-Hiio Mikelsaar
TÜ mikrobioloogiainstituudi spetsialist

Vastus saab olla nii tauniv kui pooldav, olenevalt sellest, kas kõnesolev isik oleks toonud rohkem kasu ühiskonnale siis, kui ta poleks töölepingut ennetähtaegselt lõpetanud, või tõuseb suurem tulu hoopis sellest, kui ta läheb kustutama veelgi suuremat tulekahju.

Vastus sõltub ka sellest, kas uustulnuk veab sel ametikohal vankrit veelgi jõudsamalt.

Jaak Aaviksoo näitel võiksin öelda, et tema üleminek valitsustööle saaks kindlasti õigustuse siis, kui ta endise akadeemilise isikuna suudaks lahendada pronkssõduriga seotud Eesti praegusaja suurima poliitilise umbsõlme. Selleks on vaja muu hulgas süvitsi mõista selle mälestusmärgi tähendust fašismi vastu võidelnud eestlaste leinamonumendina ja paigutada sinna mitmekeelne selgitav tekst.

Samuti tuleks teha ettepanek korraldada konkurss teisele poole paepülooni bolševismi vastu võidelnud eestlastele analoogilise mälestusmärgi püstitamiseks.

Laine Jänese puhul ei tauni ma tema lahkumist enne kokkulepitud ametiaja lõppu. Ta oli paar aastat meie linnale kenaks, kunstilembeseks ja tegusaks esindusdaamiks, kuid siis ilmnes üha selgemalt vajadus lahendada mitmeid tõsiseid probleeme, mida ehk keegi teine suudab paremini.

Näiteks võinuks ta kuulda võtta asjatundlikke soovitusi mitte matta suuri summasid Kroonuaia tänava sillast saja meetri kaugusele Laia tänava otsa teise purde tegemiseks. Minu arvates oleks selle raha pidanud suunama Ülenurme lennuvälja rekonstrueerimisse.

Lennuvälja on linnapea ise pidanud üheks taaralinna tähtsamaks probleemiks.