Eile kell 6.20 äratas mind isa telefonikõne. «Kuidas sul läheb? Kas kodust välja saad? Ma võin appi tulla – köis on juba valmis.» Jah, isa masinal on nelivedu. Aga ta elab minu kodukülast 45 kilomeetri kaugusel ja sestap vastasin, et küllap ma omal jõul või lahkete naabrite abiga liikuma saan.6.50 õue astudes taipasin, et olukord on palju hullem, kui aknast paistis. Kühveldasin kuuri ukse eest suurema lume ära ja püüdsin tagurdada võimalikult hoogsalt. Kaheksa meetrit, siis olin omadega lumes. Kergepoolne sedaan väljendas ühemõtteliselt, et pole lumesahk. «Palun vabandust, aga täna jääb tennis ära,» teatasin 7.10 mängupartnerile. Auto polnud enam kinni, aga ees ootas ligi 100 meetrit mu isiklikke tuisuvaale. Ja siis veel vähemalt viis kilomeetrit riigimetskonna ja valla tuisuvaale. «Paistab, et mina ei liigu kuhugi,» vastas helistamisele naabrinaine, kes sõidab igal hommikul enne kaheksat mu kodust mööda kergepoolse neliveolisega. Nii kustus lootus, et saan kellegi turvalises slepis asfaltteele, mis ometi peaks juba sahatud olema. «Ma ei tea, millal ja kas üldse täna linna jõuan,» saatsin 7.39 ülemusele sõnumi. Meeterhaaval hakkasin end külavahetee poole kühveldama. Sain ruttu aru, et füüsiline vorm jätab soovida ja homme ärkan valutava seljaga. Umbes 40 meetri peal hakkasid varbad külmetama. Tuli kohviisu. Aknal kuuma jooki rüübates silmasin külateel mööduvat lumepilve. Pilve seest paistis natuke punast džiipi, vist metskonna oma. Huviga sumpasin jälgi vaatama. Auto põhjamuster lumel veenis lõplikult, et lumesahk tuleb ära oodata. Väga tobedana tundus mõte istuda määramatu aeg kusagil põldude vahel tuisuvallis, autos kaks last ja koduni neli kilomeetrit. Kell 9.30 kostis mobiilist murelikuvõitu lasteaiakasvataja hääl: «Kas Laura täna lasteaeda ei tule? Meil on kell kümme oma maja rahvale etendus, tal on seal tähtis roll.» Kell tiksus minuteid, taevas lund. Kaevamine muutus seda lõbusamaks, mida lähemale külatee jõudis. 11.15 avastasin, et lumesahk on ühtpidi käinud, aga mina teda ei näinud. Olin jälle toas kohvil. 11.30 istusid lapsed autosse, sahk vilgutas kauguses oma kollast tuld juba teisel ringil. Näedsa. Viimased kolm kuud laskis kruusatee kuumaastik arendada tippkiirust 20 kilomeetrit tunnis. Nüüd sain endale lubada lausa topeltvunki. Sahk oli teinud tubli tasandustöö. Aituma, talvetaat! Ja aituma sullegi, sahaonu! Õhtusel etendusel lapsevanemaile sai Laura surematu rästikurolli ära teha. |