Tegelikult see päris nii ei ole. Heido nendib, et kui politsei menetleks kogu koolivägivalda, mis on karistusseadustiku järgi karistatav, siis upuks politsei ja prokuratuur ilmselt kriminaalasjadesse ära. «Ja kas ongi vajalik iga koolivägivalla juhtumit kriminaliseerida?» märgib prokurör. Kõige olulisem on see, et ükski vägivallajuhtum ei jääks tähelepanuta, leiab ta.Lühem menetlus Heido hinnangul ei pruugi vägivald alati olla pahatahtlik – poisid ja tüdrukud jõuavad lihtsalt teatud ikka, kus aktiivsus on suurem. Laste karistamiseks on ka teistsuguseid võimalusi kui kriminaalmenetluse alustamine, liiati võib kriminaalkorras karistatul olla hiljem raskusi edasise õppe- või töökoha leidmisega. Seega tuleb iga juhtumit vaadelda individuaalselt, rõhutab prokurör. Küll aga peaksid pedagoogid tema hinnangul reageerima kõikidele koolis toime pandud süütegudele ja otsustama politseisse pöördumise üle. Sageli sõltub süütegude lahendamise edukus kooli ja politsei koostööst, leiab Heido. «Mina isiklikult leian, et on olemas sellised vägivallateod, mis hakkavad kohe silma, sellistest juhtumitest tuleb kindlasti politseid teavitada,» märgib ta. «Kui me jõuame nii kaugele, et politsei saab koolis juhtunust teada meedia vahendusel, siis see näitab, et selles koolis ei ole politsei teavitamisega kõik korras.» Ka Heido tõdeb, et kui alaealisele üldse mingi karistus mõjub, siis peab see olema kiire. Kui nooruk on rikkumise toime pannud esmakordselt, saadetakse ta tavaliselt kas alaealiste komisjoni või allutatakse käitumiskontrollile kriminaalhooldusametniku juures. Kui aga on alustatud kriminaalmenetlust ja selgub, et on palju kannatanuid ja tunnistajaid ning vaja on teha ekspertiise, siis paratamatult läheb aega. Hoolimata põhimõttest, et lastega seonduvate kriminaalasjade menetlemisaeg peab olema võimalikult lühike. «Kui uurijal on käes mitukümmend asja, siis peab ta järjestama need prioriteetsuse järgi,» selgitab Heido. Kuigi iga kriminaalasja taga on inimeste elusaatused, on mõni juhtum ikkagi olulisem ja teised on sunnitud oma järge ootama. Kõige äärmuslikumaks variandiks nimetab prokurör rohkem kui aastapikkust menetlemisaega. See on nii pikk periood, et kui menetlust alustades näib vangla ainuke mõeldav karistus, siis kui kahtlustatav on menetluse ajal käitunud hästi, ei tundugi vanglakaristus alati põhjendatud olevat. Koolivägivalla probleem oleks Heido hinnangul väiksem, kui koolis räägitaks lastele lisaks õigustele ka kohustustest. Ta lisab, et kuigi õpetajatel on koolis õigusi vähemaks jäänud, ei ole neil ka enam nii palju kohustusi, näiteks klassijuhatajad ei pea enam laste kodusid külastama. «See õiguste ja kohustuste süsteem on nii õpilaste kui ka õpetajate puhul kuskil paigast ära,» märgib prokurör. Kuigi koolivägivalla juhtumite kohta statistikat ei peeta, möönab Heido, et Lõuna ringkonnaprokuratuuril tuleb aastas tegelda paarikümne kooliseinte vahel aset leidnud vägivallajuhtumiga. Vägivaldsed tüdrukud Viimasteks tõsisemateks juhtumiteks nimetab ta Karlova gümnaasiumi peksmisloo kõrval naistepäeval Puhja gümnaasiumis juhtunut: 17-aastane tütarlaps lõi 13-aastast käega näkku, mõnitas, pani talle jala taha ja lõi maha kukkunut jalaga kõhtu. Puhja gümnaasiumi direktor Heiki Rokka ei nõustunud juhtunut kommenteerima, märkides vaid, et tütarlapsed lahendasid kooli territooriumil isikliku elu küsimusi. Prokurör Heido nentis, et järjest rohkem alustatakse kriminaalasju tüdrukute suhtes. Sellest jääb paiguti mulje, et tütarlapsed on vägivaldsemad kui poisid. Tülid saavad Heido sõnul enamasti alguse täiesti mõttetutest asjadest – kas on põhjuseks kuulujutud või ei suudeta noormehi omavahel jagada.
|
