Omamoodi olid need ju kõik sarnased lavastused: autor-koreograaf-(kui sellist sõna võib üldse uue tantsu puhul kasutada?)-esitaja loob kõigepealt liikumise või jutuga eelhäälestuse, stardipositsiooni, siis vahepeal isegi tantsib, siis avab oma lavakujundust või laseb kõneleda videoprojektsioonil, siis räägib veel ja siis võtab lavastuse nipiga kokku.
Hea küll, see võib olla ka liialdus, kuid väliste tunnuste põhjal on kerge uut tantsu kirjeldada – see on eelkõige kõik muu kui lihtsalt tantsimine vanas heas tähenduses. Asjatundjad on tähele pannud eelkõige kaht suunda, mis aitavad uue tantsu arenguid näha ja kirjeldada.Kaks suunda Esiteks tegevuskunstid – uue tantsu etendus on pigem performance kui ballett. Oluline on toimumine, ka mitteliikumine ja mittetants on sündmus, ka tegevusetus on tants, ärajätmine on millegi ütlemine. Teiseks draama – uue tantsu autorid-esitajad on jutukamad kui «vana tantsu» lavajõud. Uue tantsu esitus pole just liikumise ja jutustamise põimik, ent selgituse, viiteid ja (vale)vihjeid tõlgenduseks pakuvad artistid ometi. Mõneti harjumatu paralleeli võiks tuua näiteks stand up comedy’ga. Artist tuleb lavale ja otsekui jutustaks omaenda lugu – samas me aimame, et see pole päris tõsi, et see on eelkõige ikkagi meelelahutus. Kuid samas – see on nii varjamatult isiklik, et kas ta ikka valetab. Uue tantsu etenduse puhul on jutustamisviisiks ka liikumine, tegevuse ja tegevusetuse põimimine multimeedia ja tantsuks nimetatavaga, isiklikkuse ja müstifikatsiooni määr on ikka sama. On publiku enda asi, kas tegeleda uskumise või vaatamisega, analüüsimise või nautimisega. Publik ja tegijad «Uue tantsu nädal Tartus» lõppes Kanuti Gildi Saali harjumuspärase aruteluga, kus kohtusid publik ja tegijad. Ka seal oli kõige tõsisem teema isiklikkus, millega lavastuse autor-esitaja oma teoses osaleb. Draamapublik on harjunud, et Othellot etendav mees pole tegelikult selline, nagu ta laval paistab. Draamanäitleja, kes kellegi teise teksti kellegi kolmanda käe all esitab, kas siis kedagi neljandat või isegi iseennast mängides, on arusaadavamalt rollis. Uue tantsu «näitleja» on rohkem ihu ja hingega mängus ning vähemalt tavalise teatripubliku meelest ehk liigagi isiklikult kõigega seotud. Põhjuseks võib olla ka füüsilisus, tantsija-näitleja pole oma soorituses rollipoosiga kaitstud, ta on ise – keha. Keha ei valeta, tundub. Kuid keha on treenitav, nagu kõne ja mõtleminegi. Ka näitlejatöö toetub paljuski keha ja mõtlemise treeningule. Nii pole ka tantsija, ehkki ta tundub olema kaitsetu ja «mittemidagitegev», päris «puhas ja aus». Ta suudab olla keegi teine. Või kui kasutada festivalilgi osalenud Marten Spangbergi Ämblikmehe ja Supermehe võrdlust – näitleja võib olla Ämblikmees, tavaline inimene, kes tõmbab kostüümi selga ja muutub kellekski teiseks, päästes maailma. Samas võib ta olla ka Supermees, iseenesest eriline olend, kelle tõeline olemine ongi maailmapäästmine just sellisena, nagu ta on, kuid kes kostümeeritult võib olla ka tavaline inimene.
Supermees-tantsija loob laval maailma enda ümber iseenda järgi, ta ei pea kellekski saama ega kasvama. Ta on, on inimene, mitte keegi teine. Ilmselt see aususevõimalus ongi uue tantsu juures praegu kõige tähtsam ja uuem. Näiteks draamalavastustes ei näe seda tihti – või ei oska enam näha. Tantsunädal • Genialistide Klubi ja Kanuti Gildi Saali korraldatud festivalil «Uue tantsu nädal Tartus» sai vaadata neljal päeval, 20.–23. märtsini, viit tantsuetendust ja osaleda arutelul. • Etendused: Katrin Essensoni «Manusega mõtted», Renate Valme «Mesta», Mart Kangro «Start. Based on a True Story», Kaja Kannu «There are Laika Dogs living in Estonia» ja Marten Spangbergi (pildil) «Heja Sverige».
|
