Nahkhiireuurija Matti Masing leidis neljapäeva, 22. märtsi hilisõhtul, kui õhusooja oli 10-11 kraadi, Tähtvere pargi tagaosas lendamas kaks pruun-suurkõrva (Plecotus auritus) ja ühe põhja-nahkhiire (Eptesicus nilssonii). Laupäeva õhtul, kui temperatuur jäi alla kümne soojakraadi, kohtas Masing Emajõe ääres üht lendlast, ilmselt veelendlast (Myotis daubentonii). Samal õhtul leidis mees Tähtvere pargis kaks ja Toomemäel toomkiriku varemete vahel lendamas pruun-suurkõrva.«Need on arvatavasti kõige varasemad lendavate nahkhiirte vaatlused kevadises Tartus,» kommenteeris Masing. «Enamik Tartu linna sadadest nahkhiirtest märtsi lõpus veel ei lenda, ehkki ööd võivad olla soojad.» Kolm nädalat ajast ees Passiivsuse põhjus on Masingu sõnul saakputukate vähesuses. Mõned nahkhiired tulevad pimeduse saabudes ometi päevasest varjepaigast välja, et väheseidki liikvele läinud ööliblikaid ja kiletiivalisi põske pista. «Pruun-suurkõrv lendab igal kevadel kõige varem, sest oma ülipikkade kõrvade abil suudab ta pimedas öös avastada puutüvedel ja okstel istuvaid putukaid, keda enamik teisi nahkhiireliike üles ei leia,» selgitas Masing. Seni on lendavaid nahkhiiri Masingu sõnul Tartu kevadöös täheldatud alates aprilli keskpaigast, kui tiikidelt kaob jää. Nahkhiireuurija Lauri Lutsar tõdes, et pole sel aastal veel oma ultrahelidetektorit kapist välja kraaminud, kuid pidas nahkhiirte liikvele minekut sooje õhtuid arvestades loogiliseks. Lutsar ise on pruun-suurkõrva Toomel lendamas näinud isegi veebruaris, ülisoojal 2002. aasta talvel.
«Lendavaid putukaid ei pruugi veel leiduda, aga kui sooja tõttu on mõni putukas või liblikas kusagilt praost välja roninud, saab suurkõrv selle kätte,» sedastas Lutsar. «Teine meil pesitsev liik, kes suudab putukaid mingilt pinnalt, ka majaseinalt korjata, on nattereri lendlane.» Eestis toob järglasi ilmale 11 nahkhiireliiki. Neist seitse, teiste hulgas pruun-suurkõrv ja nattereri lendlane, leiab talvitumispaiga mõnes plusskraadidega keldris või koopas, neli lendab rändlinnu kombel Euroopa pehmema kliimaga maadesse. Lauri Lutsari kinnitusel on aga vaatlustest teada, et Eestis talvituvad nahkhiired tavatsevad südatalvelgi aeg-ajalt ärgata, suuremas koopas ringi lennata ning soojemapoolse ilmaga isegi kilomeetrikese eemale teise tudumispaika kolida. Üks nahkhiirte eelistatuimaid talvekortereid paikneb Põlvamaal Piusal. Kas viimastel päevadel Tartus kohatud nahkhiired võisid sealt kohale lennata või pidi nende talvituspaik asuma linnas või linna lähistel? Lauri Lutsari väitel on 80 või enamgi kilomeetrit, mis Tartut ja Piusat lahutab, nahkhiirtele nagu nuusata. Et nahkhiire lennukiirus on 30–40 kilomeetrit tunnis, võivad nad Eesti kagunurgast Taaralinna põrutada ainsa ööga. «Tõsi, suurkõrv on väga paikne liik ega lenda rõngastusandmetel kaugemale kui kümme-viisteist kilomeetrit,» sedastas Lutsar. «Veelendlane on aga liik, kelle talvitumist Tartus pole üldse tuvastatud. Ilmselt on see nähtud isend tulnud mööda Emajõge kuskilt kaugemalt.» Pesapaigale truud Varjepaigad, kus mais kolooniasse kogunevad nahkhiireemad poegivad ja järeltulija kuuga lennuvõimeliseks kasvatavad, on kuni paarikümneaastaseks elavail käsitiivalistel kasutusel aastast aastasse. «Vanad loomad on küll üsna paigatruud ja tulevad ikka jälle samasse kohta tagasi. Neil on väga hea kohamälu,» rääkis Lutsar. «Pealegi pole häid pesitsuspaiku väga palju.»
|
