Viimase asjana tiriti tema õde koduteel Marta tänavasse, kus ta üheksaliikmelise tüdrukutekamba käest peksa sai. Kambas olid ka needsamad klassiõed. Tol korral oli kohal kolm klassiõde, põhikiusajaid on aga siiski kaks. Oma süüd nad tunnistanud ei ole – väidetavalt olid nad küll peksmise juures, aga ise klassiõde ei löönud.Et tüdruku isa on pidanud töökohustuste tõttu tihti Tallinnas viibima, on õe kooliprobleemidega tegelnud peamiselt vend. Nii Janar kui ka tüdruku isa leiavad, et kool on küll probleemidega tegelnud, aga passiivselt. Korduvalt vesteldud «Kui ma varastan üks, kaks, kolm korda ja kui ka pärast kümnendat korda minuga ikka midagi ei tehta, siis on järgmised kümme korda veel kergemad tulema,» nendib Janar. Nimelt esitas tüdruku isa kooli avalduse, milles palub probleemile kiiret lahendust. Kooli vastusest selgub, et needsamad kaks kiusajat on kahe õppeaasta jooksul sotsiaalpedagoogi konsultatsioonil viibinud ligi kolmkümmend korda, kool on vestelnud telefonitsi tüdrukute vanematega ja kutsunud neid mitu korda kooli ühistele nõupidamistele. Karlova gümnaasiumi direktor Undel Kokk väidab kaljukindlalt, et kool on kõik võimalused ära kasutanud. Kokk leiab, et asi poleks nii kaugele läinud, kui alaealiste asjade komisjon teeks radikaalsemaid otsuseid, selleks on aga vaja ka uusi seadusi. «Kui materjalid on juba alaealiste komisjonis – see on ju kõrgeim instants, mis puudutab alaealise karistamise võimalusi –, siis pärast komisjoni istungit oleks pidanud midagi muutuma. Ei muutunud,» tõdeb Kokk. Kiusajatest üks on käinud alaealiste asjade komisjonis 2005., teine 2006. aastal. Kooli sotsiaalpedagoog Kristi Õunap räägib aga, et alaealiste komisjoni saab kool omaalgatuslikult saata taotluse ainult õpilase koolist põhjuseta puudumiste pärast, käitumisega seotud juhtumeid kool sinna arutamiseks esitada ei saa. Kui juhtunud on midagi tõsisemat ja kool teatab sellest politseisse, siis olenevalt lapse vanusest saadab politsei asja alaealiste komisjoni või jätkab muude menetlusviisidega. Allumatus ka vanematele «Koolil jäävad käed lühikeseks,» tunnistab Õunap ja lisab, et väga raske on vanematele selgeks teha, kui oluline on mingist raskest etapist ülesaa-mine lapsele tema edaspidiseks eluks. «Me võime küll vanematele soovitada, et minge psühholoogi või psühhiaatri juurde, aga ühiskonna mõtteviis on ju, et psühholoogi juures käivad haiged ja psühhiaatri juures veel haigemad,» märgib Õunap. Praegu ei jää koolil üle muud kui rääkida-rääkida-rääkida ja õpilasi ümber veenda, nagu väidab Karlova gümnaasiumi õppealajuhataja Imbi Goldman. Koolil pole õigust õpilasi välja heita, erikooli suunatakse siis, kui tee alaealiste komisjoni on õpilasel juba selge. Õunap nendib, et kui peksmist poleks toimunud, olekski kool pidanud kiusajatega rääkima jääma. Millest aga räägiti sotsiaalpedagoogi juures kolmekümnel korral? Ikka kiusamisest, käitumisest, tagajärgedest, vastutusest, aga ka puudumistest ja hinnetest. Kool ongi probleemide lahendamise koht, nendib direktor Kokk – kooli tulevad õpilased sadadest erinevatest peredest, kellest igaühel on oma probleemid ja mured. Koolil tuleb neid iga päev lahendada. Õppealajuhataja ja sotsiaalpedagoogi jutust selgub, et see pole kerge. Varem teatati koolis ette tulnud korrarikkumistest vanemate töökohta ja see avaldas vanematele survet, ent nüüd vastab nii mõnigi lapsevanem telefonikõnele, et tal ei ole praegu aega rääkida – ja üleüldse pole tal kunagi aega rääkida. Goldman märgib, et kiusajatest tüdrukute vanematega vesteldes on ta aru saanud, et nad ei allu ka kodus vanematele. Põhjust ei teatagi Kooli direktor räägib, et küsimusele, miks nad seda tegid, ei oska peksmises osalenud tüdrukud midagi vastata. Goldmani väitel on sotsiaalpedagoog ja klassijuhatajad rääkinud lastele seadustest ja vastutusest ning tüdrukud oleksid pidanud ette teadma, mis karistus neid ootab. «Ja vaatamata sellele, et sa kõike tead, sa lähed ikkagi ja teed midagi niisugust – see on omaette tase!» on Kokk hämmingus. Goldmani sõnul nad tegelikult ei teagi, miks kannatanut koolis kiusati. Ta teab rääkida, et väidetavalt oli tüdrukul probleeme ka eelmises koolis, Forseliuse gümnaasiumis, ja peksmises osalenud üheksaliikmelises seltskonnas oli ka selle kooli lapsi. «Nii et see algus võib olla tegelikult väga kaugel. Linn on väike ja sidemeid on igal pool,» lisas ta. Tüdruku isa leiab, et tema tütar valiti ohvriks, kuna ta on teistest vaiksem ja hoiab omaette. Kannatanu vanemad on esitanud peksmise kohta politseisse avalduse, Koka hinnangul on aga menetlemisperiood nii pikk, et lapsed unustavad juba ära, mis täpselt juhtus. Samuti oleks tema hinnangul karistus mõjusam, kui see jõustuks võimalikult kohe pärast süütegu. «See ei ole ainult minu probleem, selliseid asju on paljudes koolides,» usub kannatanu isa. Isa kinnitusel oli direktor soovitanud, et tütar tuleks ikka kohe kooli tagasi. Veel oli direktor öelnud, et ta loodab, et enam midagi ei juhtu. Juba mullu novembris olid aga tüdrukud sotsiaalpedagoogi juures sõlminud kokkuleppe, et kiusamisega on nüüdsest kõik.
> Loe edasi |
