Ent need paljaste punaste kaeltega kanad, nagu muudki eksootilised kanatõud, on Straussi kirg ja leib. Alatskivi lähistel talus peab ta 40 tõugu kanu. Lindude päralt on neli suurt laudaruumi.«See siin on ameerika araucana, muneb siniseid mune,» räägib Strauss ühe aediku juures. Munad on tõesti helesinised, kergelt roheka varjundiga. Kana ise näeb välja nagu kana ikka, aga saba ei ole. Tõu tunnus. Sama tõugu kukel on saba aga pikk ja peentest pikkadest sabasulgedest moodustub otsekui lehvik. Ka tõu omapära. «See siin on hõbe kämpin – peab raamatust vaatama, kuidas see täpselt kirjutatakse –, aga munad on valge koorega ja see tõug muneb üpris korralikult,» vuristab Strauss. Sealsamas kõrval puuris elavad halli-valgekirju sulestikuga pärlkanad. Väikeses madalas puuris on veel vutid ja ühe laudanurga on hõivanud kalkunid, kes võõraste lähenedes tõstavad valju lärmi ning kelle seltskonnas üks isalind ajab suled ähvardavalt puhevile. «Tasa!» hõikab perenaine ja vait linnud jäävadki. Kalkuneid on viit tõugu. Tuhat krooni paar Vahepeal heliseb perenaise taskus telefon. «Kaugelt te ise olete? Kohilast? Eestimaa on ju väike.» Selgub, et Raplamaal on tärganud lindude ostu huvi. Et kas linnupaar maksab 500 krooni. Strauss muigab. Ikka üks lind. Sõltuvalt tõust küsib ta oma harulduste eest tõesti 400–500 krooni. Kas asi seda väärt, on igaühe enese otsustada. Supikuke eest tundub paljuvõitu, aga näiteks hiina siidikanu, mida Straussil on mitut värvi – valget, kuldpruuni – ja mille sulestik on ka täiskasvanud linnul pehme nagu äsja koorunud tibul, on mitmedki endale koju lemmiklinnuks ostnud. Vahepeal, veel enne, kui järgmisse lauta siidikanade juurde jõuame, kiidab perenaine, et kõik minitõud on väga head haudujad. Siis osutab ühe uhke suletutiga linnu peale – hollandi must-valge kukk. «Mulle oli täitsa elamus, et kukk valvas haudujat kana. Üritas kanaema sööma meelitada ja kui see õnneks ei läinud, kandis nokas teri ette,» jutustab Strauss õhinal. «Kui tibud koorusid, hüppas kukk nagu kitsetall rõõmust ringi, kandis nokaga neile sööki ja vett.» Valge sulestiku ja musta näoga siidikanade juures sõnab perenaine aga, et vaat need on kõige suuremad lemmikud. Linnud ei pelga teda sugugi. Nagu perenaine arvab, ju on harjunud, sest keegi liiga ei tee. Ja ta ise peab lindudega pikad jutud maha. «No ma olen ju täitsa kanahaige!» hüüatab ta. «Venemaal käisin rahvusvahelisel näitusel, mõtlesin, et saan infarkti. Saksamaal on suuri näitus, aga sinna minek on kallis.» Lisa välismaalt Kõige hullem olevat aga see, et neil näitustel tuleb kange kiusatus veel mõni uus tõug juurde hankida. Aga see ju maksab. Tibud maksavad ja haudemunadki maksavad, ja üldse mitte vähe. Kuigivõrd saab kollektsiooni täiendada ka Eesti teiste eksootiliste kanade pidajatega vahetuskaupa tehes, aga väljamaalt lisa toomata läbi ei saa. Linnugripiohu tõttu on sellel mõneks ajaks muidugi kriips peal. Linnugripp teeb Straussile tõsist muret. Jutte on selle kohta igasuguseid ja «parem karta kui kahetseda»-põhimõte sunnib tõsisele ettevaatlikkusele. Aga garantiid, et kallihinnaline linnukari ei nakatu, ei saa ju kuidagi anda. «Ja kujuta ette, kui siin kilomeetri kaugusel kellegi kanadel see gripp on, võetakse minu omad ka maha, ning riik maksab hüvitist 30 krooni tükist!» Isegi kui linnugrippi ei tule, on muret ikkagi. Laadale linde müüma minna ei saa. Aga lindude müük ongi Straussi töö ja sealt tuleb elamisraha. Ennast lohutab ta sellega, et ju väravast ikka linde müüa võib – aga kui palju neid ostjaid sel viisil tuleb. «Praegu olen niikuinii täitsa miinuses, sest tibusid tahetakse rohkem ikka kevadel. Süüa tuleb lindudele anda aga kogu aeg ja talvel isegi rohkem, et jätkuks kehasooja hoidmiseks ja munemiseks ka,» selgitab perenaine. Jõusööta ja teravilja läheb linnukarjale 5000 krooni eest kuus. «Kana muneb nokast – kui süüa annad, siis tuleb ka mune.» Praegu tuleb Straussi sõnul mune oma 80 tükki päevas – jagub endale ja müügikski küllalt. Ja olgugi kanad hinnalised, maitseb nende muna nagu muna ikka. Ah jaa, ja linnuliha Straussid poest ei osta. Sest kui ikka üks kalkun «maha võtta», saab liha paarikümne kilo ümber. «No mis ma teen selle poelihaga. Poe kalkunid pealegi kaaluvad ainult kolm kilo. Mis kalkun see selline on!? Need on ju varesed!» Suur hävitustöö Raskeid hetki on lindudega ennegi olnud. Mõni aasta tagasi murdis tuhkur kolme ööga üle paarisaja linnu maha. Kui palju linde praegu kokku on? «Küsige midagi lihtsamat!» hüüatab perenaine. «Silma järgi saan ma küll kohe aru, kui mõni on puudu, aga tükiarvu ei tea.» Kuidas aga ikkagi see hobiga põimunud töö end ära tasub. «No rikkaks ei saa ja ära ka ei sure,» poetab Strauss. Eks siis näis, mis suvi toob. Uus tibude koorumise hooaeg on kohe-kohe algamas.
|
Mhm! See tädi on toonud siia ju haiged kanad, kaelal pole üldse sulgi! – on Svetlana Strauss laatadel ja väljanäitustel nii mõnegi korra pidanud kuulma. 
Vanemad uudised
