Väo koostootmisjaama tulek teeb paljude meeli ärevaks. Kas tõepoolest maksavad küttepuud, mida kombijaam ähvardab neelama hakata, juba aasta pärast nii palju, et ahju tuleb hakata ajama kuivatatud hobusesõnnikut või metsa alt seljatäite kaupa toodud hagu?
Hobustega on meil lood üsna kehvad. Ja ega vaene lojus suudakski toota nii palju kütust, et jätkuks ühe maja pliidile ja ahjule. Pealegi on sõnnik madala kütteväärtusega.
Haoga on asi samuti kahtlane. Kuigi ei riigimetskond ega erametsaomanik pane ilmselt mõnele mutikesele pahaks metsa alt risu korjamist või kraaviveerest võsa raiumist, on selge, et selline arhailine ahjukütmisviis ei saa muutuda üldiseks.
Siin on keskkonnaministeeriumil ja sellele alluval Riigimetsa Majandamise Keskusel mõttekoht: kas kujunevas olukorras ei peaks RMK võtma enda kanda teatavat sotsiaalset rolli, tagamaks soe tuba vähemalt neile maainimestele, kel endal metsa vähe või üldse mitte?
Ühelt poolt võiks metskonnad reserveerida mõistliku hinnaga müümiseks arvestusliku puidukoguse, mida vajavad kohalikud elanikud. Teisalt peab RMK soodustama kõigiti seda, et kombijaama pidajad saaksid metsast konkurentsivõimelise hinnaga kätte väheväärtuslikuma puidu nagu võsa ja raiejäätmed.
Oleks risu kasulikult pruugitud, mutikesel vähem ristluuvalu ja võimalus teinekord võileivale vorstiviil osta.
Kõik tänased
