Autismihäirega noormees leidis endale hea sõbra paari aasta eest. Siis sai vanematele lõpuks selgeks, et seni hüperaktiivseks peetud ja alatasa pahandustesse sattuval poisil on tegelikult tõsisem tervisehäda.Et see avaldab mõju just käitumisele ja suhtlemisele, otsustasid vanemad autismiühingu kaudu leida pojale tugiisiku – kellegi, kes lisaks neile pojaga tegeleks, kuid kes oskaks kõiki muresid jälgida ka kõrvaltvaatajana. Õpetavad vastastikku Nii sattuski Kaspar kokku Karin Koboltiga, kes tollal õppis eripedagoogika eriala 1. kursusel. «Kasparil oli raske omavanuste laste seast sõpru leida, kuid Karin osutus inimeseks, kellega ta sai – lisaks emale-isale – kõigest rääkida ja koos askeldada,» ütleb Kaspari isa Veiko Trumm.
Paari aasta jooksul on Kaspar ja Karin käinud üheskoos paikades, kus midagi põnevat ja huvitavat toimub – kinos, muuseumides, kontsertidel. «Kaspar annab mulle hästi palju energiat,» kiidab Karin. Kaspari ema Katrin Trumm arvab, et poeg saab Kariniltki energiat, igatahes saabub laps koju alati rõõmsa ja särasilmsena. «Karin õpetas mind bussiga kooli minema,» meenub Kasparile äkki. Poisi isa Veiko Trumm selgitab, et Kasparile valmistab kõige rohkem muret just olmeprobleemidega toimetulek. See saab alguse asjade teistmoodi tajumisest. Näiteks ei hooma Kaspar aja kulgu. «Ühel suvepäeval pidin tema juurde tulema kell kümme hommikul, kuid Kaspar oli juba mitu tundi varem trepil ootel,» meenutab Karin. Ka valikuline mälu toob kaasa meelehärmi – näiteks võtmed kaovad Kasparil kergelt –, kuid suvel vanaema juures olles parandas ta memme suvalises kohas, kui see kogukat «Harry Potterit» ette lugedes paar rida vahele üritas jätta. Kaspar oli lihtsalt seda raamatut varem ise juba lugenud!
Veel on Kasparil andi keelte peale, nii õpib ta lisaks inglise keelele ka saksa keelt. Kuid korrutustabeliga jääb ta koolis jänni. Karin lisab, et poisil on suur huvi sõjaajaloo vastu. «Teise maailmasõja ajal toimunud lahingutest teab ta kõike, Normandia lahingust rää- gib kuupäevaliselt, aga kui koolitunnis tuleb rääkida Viru vandest, on Kaspar jännis – see lihtsalt ei huvita teda,» räägib isa. Kaspar unistab sellest, et kunagi on ta Iraagis sõdur. Ema arvates võiks pojast saada pigem sõjaajaloo teoreetik – füüsilised tegevused talle eriti ei sobi. Isa räägib loo Kaspari judotreeningutest ja võistlustest, kust on medaleidki koju toodud. «Võistlemise asemel alustaks ta aga oma vastasega pigem ühte huvitavat vestlust,» naerab isa. Suhete teema on Kasparile tema tervisehädast tulenevalt keeruline, sest tema tahab rääkida just siis, kui tuleb mõte – paraku ei pruugi see paljudele meeldida ja toob kaasa uusi sekeldusi. Õige sõber ei lase end sellest aga heidutada ja nii püüab Karin Kaspari suhtlemissoovi teinekord vaoski hoida. «Kuigi paari aasta eest oli tegu, et poiss poes vajaliku asja saaks küsitud,» muheleb ta. Karingi on Kasparilt palju õppinud, praegu saab ta kõike seda rakendada oma praktikal Hiie koolis. Kõige suurema õppetunni on ta Kasparilt saanud aga umbmäärasuse vältimise asjus. Karin räägib loo, kuidas nad ükskord Maarjamõisa polikliinikus käisid. Kaspar, kellele liftisõit väga meeldib, otsustas sõita sellega, Karin eelistas trepist lipata. Lepiti kokku, et kohtutakse all. Esimesele korrusele jõudes ei näinud Karin poissi aga kuskil. «Ma olin täitsa endast väljas ja üritasin leida paika, kus saaks üle haigla valjuhääldist kuulutada,» meenutab Karin.
Õnneks asus Kaspar omakorda Karinit otsima ja nii lõpuks teineteist leiti. Pärast seda lepitakse alati kokku kindel koht, kus kohtutakse. Kaspari sagedased tusatujud Karinit ei heiduta – ta teab, et selle vastu aitab kõige paremini põnevatest asjadest rääkimine. Kaspari sõbrast on leidnud tuge tema vanemadki. «Karini tegevus on meid paari aasta jooksul teinud kindlamaks, tänu temale on arenenud mitmed Kaspari sotsiaalsed oskused ja temast on saanud üsna iseseisev poiss,» selgitab ema. Raske aasta Praegu kohtuvad Kaspar ja Karin korra nädalas, kuigi mõlemad tunnistavad, et võiks rohkemgi. «Õnneks on olemas messenger,» rõõmustab Kaspar ja lisab samas, et vanemate seatud arvutipiirangud talle ei meeldi. Sõbraga saab aga rääkida ka telefonitsi – kui kahe ja poole kuu eest sündisid Kasparile tillukesed kaksikvennad, helistas ta esimese asjana kell kuus hommikul just Karinile. Eesolev aasta on Kasparile aga raske. Nimelt plaanib Karin minna erialaseid teadmisi omandama Saksamaale, autismipedagoogika hälli, ja sõprade kohtumised jäävad veelgi harvemaks. Sellest kõigest ei ole omavahel isegi väga palju räägitud. «Õnneks saab arvuti teel suhelda,» lohutab Kaspar ennast. Uut tugiisikut ta aga ei taha, sest head sõpra leida ei olegi nii lihtne.
|
