Normaalse veeseisu korral on Võrtsjärve keskmine sügavus 2,8 meetrit, praegu kõva pool meetrit vähem. Sellele vaatamata väitis hapnikumõõtur 13. veebruaril, et liitris vees oli kuni 12,8 milligrammi hapnikku. «See on täiesti hea näitaja,» sedastas Lea Tuvikene. «Vett on vähe, aga paljudel aastatel on olnud veel pool meetrit vähem. Ka järve lõunaotsa madalatel aladel on jää all pool meetrit kuni meeter vaba vett.»Kala viskab varvast Sügavamal näitas mõõdik küll väiksemaid numbreid – kolme meetri sügavusel 8,6 ja nelja meetri peal 2,8 mg/l –, kuid Tuvikese sõnul elavad kalad ka viimase näitaja üle. «Järgmisel nädalal on meil plaanis jälle mõõtma minna, sest tavaliselt hakkab hapniku hulk kiiresti kahanema veebruari lõpus ja märtsi alguses,» rääkis Tuvikene. Võrtsjärve kutselisi kalureid ühendava tulundusühistu Valma Kalur juhataja Leo Aasa on kuulnud, et Suur- ja Väike-Emajõest tõmbavad õngemehed praegu välja palju koha. «See näitab, et kala juba haistab ohtu ja on hakanud järvest jalga laskma,» järeldas Aasa. Lea Tuvikene nentis, et kevade viibides on Võrtsjärve kalavarud ohus. Nende päästmiseks midagi ette võtta pole aga nagunii võimalik. Aastaid tagasi oli kuulda kaluritelt ääri-veeri juttu hapniku järvepumpamisest, kuid selle kasutusest saadi kiiresti aru. Praegugi tõusvat kalurite algatusel hooti jutte regulaatori ehitusest Jõesuusse, kust algab Suur-Emajõgi. Regulaator võimaldaks kuivadel aastatel hoida Võrtsjärve langemast alla kriitilise piiri. Mure angerja pärast Lea Tuvikese sõnutsi eeldab paisu ehitus aga ülipõhjalikke keskkonnamõju uuringuid, sest väljavoolu piiramine võib anda hoobi Emajõe luhtade looduslikust veerežiimist sõltuvatele lindudele. «Tänu sissevoolavaile jõgedele ja ühendusele Peipsiga pole Võrtsjärves ühelgi kalaliigil peale angerja probleeme taastumisega,» sõnas Tuvikene. Suure hoobi said Võrtsjärve kalavarud 1997. aastal, mil veekogu madalamates kohtades põhjani külmus ning näiteks angerjaid läks looja karja kuni paarkümmend tonni.
|