Olete rõõmus ja õnnelik või tunnete pigem kergendust, et pingeline olümpia ükskord läbi sai?

Kui sellele kõigele korrakski mõtled – see on nii müstiline, see on nii suur asi! Selle nimel on elanud inimesed kogu oma elu; mina olen siin vähem juures olnud. See on ületamatu tunne! Arvan, et seda ei oska keegi teine kirjeldada, kes siin asja sees on.

Öelge ausalt: mis lootustega olümpiale tulite?

See on sport ja siin ei saa asju ennustada.

Loomulikult oli hea, kui terve jaanuari treeningutsükkel sai läbi viidud täpselt nii nagu tahetud. Santa Caterina oli täpselt selline nagu tahtsime: rahulik, superhead rajad, hea söök, rahu. Tunne oli see, et kõik on tehtud. Maksimaalselt. Tuleb mis tuleb. Rohkem ei olnud võimalik teha.

Aga kas küsimus, milline medal võiks tulla, ei kerkinud teil tiimis päevakorda?

Kristina, väike tüdruk, hakkas suusatama, sest tahtis saada olümpiavõitjaks. See oli üks soov, mida ta polnud seni avaldanud. Ta on kogu oma elu tahtnud seda saavutada 10 km klassikas.

Kristina rääkis pressikonverentsidel korduvalt, et muutis selleks hooajaks ettevalmistust. Kui sageli pugesid teile ligi kahtlused, et äkki ei lähe ikkagi kõik nii, nagu loodate?

Need muudatused ei olnud sellises suunas, et oleks midagi vastupidi tehtud. Need muudatused olid tehtud nii, et kõik asjad topelt tagada, ja kõik augud, kuhu võiks sisse astuda, kinni lappida. Et iga asja jaoks oleks üks varuplaan, kaks varuplaani.

Millised olid võtmetegurid, mis lõpuks olümpial edu tõid?

Kristina on kahte asja rõhutanud. Ta sai teha kõik need treeningud, mida ta tahtis, ja ta oli terve. Need kaks asja tagasid tulemuse.

Erinevatel aastatel, kui ei ole tulnud tulemust, on tulnud kas haigus või on treeningutsüklisse tekkinud augud.

Paljud kogenud ajakirjanikud pelgasid, et kui Kristinal esimene distants ebaõnnestub, võib see ta edasiseks rööpast välja lüüa.

Esimene distants ei oleks mitte midagi muutnud, Kristina on ise ka sellest rääkinud. Ta oleks võinud olla kas või 20. Eesmärgid olid nii üles seatud, ta oli nii tugev vaimselt, et see ei oleks midagi mõjutanud.

Kui sa oled väsinud, haige, ei ole saanud teha maksimaalset ettevalmistust, siis oled nõrgem ka ülevalt [vaimult], siis on sind kergem endast välja viia ja mõjutada. Aga kui sa oled puhanud ja terve ja kõik toimib, siis mitte ükski asi ei mõjuta sind.

Kui palju esimene kuld enesekindlust juurde andis?

Juba järgmine hommik oli see unustatud teema. Ta oli täiesti keskendunud järgmisele võistlusele. Põhidistants oli tal 10 km klassikat. Iga sekund peale esimest distantsi, massaažid jne – kõik oli täpselt teada, mis igal minutil tehakse.

Eesti murdmaadelegatsiooni juht Tiit Pekk ütles, et Kristina sõitis esimese ala perfektse taktikaga. Kas teil oli veel mõni teinegi taktikaline plaan varuks, ja milline?

Suusatamises on olud alati nii erinevad: ilmastik, suusad, rajaprofiil, nii et ainuõiget taktikat on raske öelda. Õige taktika sünnib sportlase peas võistluse ajal. Nagu Kristina ütles: ta läks seda [suusavahetusega sõitu] sõitma mõistusega. See oligi kõige tähtsam taktika.

See tuli paljudele üllatusena, et Kristina tuli siia just 10 km kuldmedalit saama.

Ta ei taha kunagi [eesmärke] välja öelda. Temale oli see kõige parem, kui ta ütles, et tema põhidistants on viimane [30 km ühisstardist]. Siis keegi ei oota temalt midagi, keegi ei taha temalt midagi. See oli talle kõige ideaalsem variant. Pärast julges ta salaeesmärgi välja öelda.

Suusatreener Jaanus Teppan juhtis juba Otepää MK-etapil tähelepanu, et Kristina sõitis klassikat väga hästi. Kas tegite olümpia eel klassikastiili kallal erilist tööd?

Seda mitte. See on alati nii, et kui oled heas hoos, siis tehnika ei lagune ära, sa suudad sõita perfektset sõitu.

Kristina on teinud klassikaga tugevalt tööd juba peale 2002. aastat. Tema 2003. aasta head sõidud olid samamoodi perfektsed.

Üks asi, mis Kristina on öelnud – ta rääkis mõned päevad tagasi [vana rivaali norralanna] Bente Skariga –, et 2003. ja 2004. aasta ei olnud sellepärast nii head, et Bente oli lõpetanud. Ei olnud stiimulit, mida püüda. Et «nüüd olen ilma midagi tegemata esimene». Kõik ajakirjanikud korrutasid seda. Raske oli ennast sundida.

Bente lõpetamisest on nii kahju, kahju. Võibolla oleks Kristina muidu palju-palju paremaid tulemusi saavutanud, palju rohkem ja palju tugevamalt suusatanud. Nüüd läks üks aasta vahepealt natuke nõrgemana kaduma.

Miks oli 10 km klassikat just see, mida Kristina tahtis võita?

See oli kõige raskema asja tõestamine ja võitmine. Teda on millegipärast tituleeritud uisusõitjaks. 10 km klassikat ei ole peetud tema alaks. On unustatud, et 1995. aastal sõitis ta lühikesel klassikadistantsil Thunder Bay MMil välja 5. koha.

Valides olümpiaks kõige raskema tõestuse ja suutes selle ala ära võita, näitas ta, et on kõige-kõige tugevam. Ta ei tahtnud piirduda kergemaga, vaid panna endale kõige kõrgema eesmärgi.

Kuidas mõjusid Kristinale ja tema tiimile pärast teist olümpiavõitu välispressis ilmunud vihjed Kristina dopingule?

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5