Kõrvalseisjal on raske hinnata Pärnus Uue Kunsti Muuseumi tegevuse pinnal tekkinud konflikti. Mõned hästiinformeeritud inimesed kõnelevad-kirjutavad tuludest, mida muuseum (täpsemalt AS Chaplin) linnavara kasutades teenib, tehes niigi isepäise Mark Soosaare poliitikutest-ametnikest rahajagajatest sõltumatuks.

Teised räägivad hoopis suurtest kuludest, mida muuseum põhjustab. Näiteks kinnisvaraärimehe mugavast kontorist Pärnu abilinnapea kipakale toolile istunud Raul Sarandi kuulutab 17. veebruari Pärnu Postimehes, et «linn üksi ei jõua nii suurt muuseumi üleval pidada».

Kui kunstikeskuse maja müügi põhjendused on nii risti vastukäivad, siis on selgitused asjade käigule ilmselt hoopis kolmandat moodi. Huvitav, millised?

Loodame siiski, et muuseumi töö läheb edasi ka pärast kehtiva rendilepingu lõppemist järgmise aasta 1. septembril.

Eesti kultuuripilt jääks ilma Chaplini keskuse näituste, festivalide jm ettevõtmisteta tunduvalt vaesemaks ja Pärnu kaotaks ühe konkurentsieelise, mis tal on oma võistlejate Haapsalu ja Kuressaare ees.

Huvitav leid

Tundub, et osapooled loodavad konflikti lahenemisele, kuid ei saa tähelepanuta jätta Viljandi linna kibekiirelt tehtud pakkumist kolida muuseum Mulgimaale.

Teadupärast tavatsevad mulgid äri ajada kindla peale. Kui nad on kosjaviinad välja otsinud, et lesknaise seisu jäänud Chaplini keskust enda rüppe meelitada, siis peaks kolimise tõenäosus olema suurem kui mõni protsent.

Ons Viljandi Eesti esimese ja seni ainsa moodsa kunsti muuseumi jaoks parim võimalik asukoht või peaksid muuseumi juhid, kultuuriametnikud ja ka kunstisõbrad asjade seisu laiemalt kaaluma?

Uudishimulikud tartlased võivad Tartu koduleheküljelt üles otsida Tartu linna arengustrateegia «Tartu 2030» nime kandva dokumendi.

Selle värskelt volikogusse suunatud töö tutvustamise eelisõigus on tema koostajatel ja strateegial üldiselt pole järgnevas jutus mõtet peatuda.

Seal leidub hulgaliselt traditsioonilisi eesmärke stiilis «Tartu linna kultuuriasutuste hooned on täielikult renoveeritud» või «Korraldatakse omanäolisi laulupidusid, rahvakunstipäevi ja kontserte, kuhu tullakse ka väljastpoolt Eestit», aga ka uudseid ja ambitsioonikaid ideid.

Viimaste hulgas on kindlasti silmapaistvaim järgmine: «Avatud on moodsa kunsti keskus – kaasaegse tehnika, saalide ja eelarvega maja, mis koondab endasse kunstihuvilised lasteaiast vanadekoduni».

Meelitame Tartusse

Linnavolikogu enamus on korduvalt ja mõnuga süüdistanud vähemuses olevaid isamaaliitlasi-sotsiaaldemokraate-respublikaane lühinägelikkuses ja kitsarinnalisuses, kui viimased ei toeta läbimõtlematuid kutsehariduskeskuse või Laia tänava silla ehitamise plaane.

Aga kulla enamlased, küsiks nüüd teie toetust ühele ambitsioonikamale plaanile. Ärgem nihutagem moodsa kunsti keskuse asutamist ebamäärasesse 2025. või 2030. aastasse, asutame selle veel enne 2011. aastat, mil me kõik koos naudime Tartu Euroopa kultuuripealinna staatusega kaasnevat melu.

Meelitame Chaplini keskuse Tartusse ja teeme ta üheks oluliseks kultuuripealinnale sisu andvaks tegelaseks.

Emajõe Ateena kultuurielu, nagu kultuuri areng üldisemaltki, käib oma tõusude ja mõõnadega. Kord vajab turgutamist üks, siis teine kunstiala.

Pärast mullusuviseid hansapäevi ei kahtle ükski tartlane, et korraldusliku külje pealt on Euroopa kultuuripealinna roll meile jõukohane. Küsimus on pigem selles, kas me oleme suutelised kogu seda kasu, mida 365 päeva rahvusvahelist tähelepanu annab, ära kasutama.

Kultuuriaasta ei ole ju eesmärk, pigem vahend eesti kultuurile ja kultuuritegijatele tulevikus veelgi avaramat tegutsemisruumi pakkuda. Ja ilmselgelt vajab Tartu kujutav kunst ja selle tegijad tugevaid edasiviivaid impulsse.

Pole korralikku linnagaleriid, Tartu Kunstimuuseumi tuleviku suhtes pole pärast Poe tänavasse uue hoone ehitamise plaanide kõrvaletõukamist selget seisukohta välja öeldud jne. Aga asjad hakkavad varem või hiljem liikuma ja loodetavasti ülesmäge.

Varem on parem

Kui skeptitsism Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamise ja haldamise umber hajub ja maja ükskord valmis saab, siis hakkab Tartu kultuurielus pihta ilmselt vilgas sagimine. Seda nii otseses (kolimiste) kui ka kaudses (kultuuriasutuste tegevuse ümberkorraldamise) mõttes.

Mis otstarbel kasutatakse ühte või teist ERMi või Tartu Kunstimuuseumi (kui temagi peaks kolima) kasutusest vabanevat hoonet, kuidas kogu seda raskesti hallatavat valdkonda juhitakse jms, on need küsimused, millele teavad parimaid vastuseid asjatundjad. Allakirjutanu ei hakka oma lihvimata mõtete väljaütlemiseks leheruumi raiskama.

Kuid on kindel, et selles muutuste virvarris on võimalik leida sobiv tegutsemisvorm ja koht ka moodsa kunsti keskusele. Ja kui keskus 2011. aastal kas või ainult struktuurinagi juba töötab, siis järgnevatel aastatel on tekkinud kontaktide najal ja leitud sõprade abil areng palju kiirem kui hilisema alguse puhul.

Jaanuaritormid kipuvad üha uuesti ja uuesti Pärnu Esplanaadi 10 majani ulatuma. Chaplini keskusel peavad olema läbimõeldud evakueerimisplaanid. Emajõe-äärne asukoht pole kunagi nii tormine kui karm mererand.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0