Meie oma Kätlin
(5)
25.01.2005 00:01
Kristel Rõss, reporter
Kommenteeri | Loe
kommentaare
Esmakordselt kohtusin Kätliniga, kui ta oli viiene. Veetsin samas
intensiivravipalatis öö koos oma tütrega. Tookord kahvatus meie mure, kui
mõtlesime liikumatule lapsele. Tüdruk oli pelglik ega vastanud küsimustele,
hõikas öö jooksul vaid paar korda tasase häälega õde.
Hommikul palus ta teleri lahti teha, et vaadata multikaid. Siis kuulsin beebide nutu kõrvale Kätlini naeruluksatust. Nüüd rõõmustab tüdruk siiralt külaliste üle, oleks neid vaid rohkem... Aga mul on hea meel, et Kätlinist rääkides ei rõhuta keegi seda, kui palju raha kulub tema eest hoolitsemiseks. Vaid ühe sotsiaalministri ajal on olnud jutuks tüdruku saatmine lastekodusse. Kätlin on ju kliiniku laps ning arstid-õed tema pere. Ema Leila soovib neid kõiki tänada. Ja mina loodan kogu südamest, et Kätlin saab endale kord erilise arvuti, mille abil tema maailm avarduks. Sest kodulooma, kas või pisikest hamstrit, ei saa ta endale haiglapalatis mitte kunagi.
|
Tee koduleheks
