«Luigeluulinna» on autor pühendanud kõigile neile linnainimestele, kes pole kaotanud enda või vanemate kaudu sidet maaga, paigaga, kus juured mullas. Pärismaalastele.

Maailm on nii korraldatud, et kohati jõuavad sarnased asjad sinu juurde peaaegu korraga, sestap - mis siis, et see klassikalise arvustuse formaati ei mahu - tahan ma teile rääkida ühe loo. See juhtus 54 tundi pärast esitlemist. Ööl vastu pühapäeva.

Sõit Taevaskotta

Me sõitsime kesköösse, linnast välja, Taevaskotta. Kolm linnalast, uue metalliksinaka Jaapani autoga. Kaubamaja kraadiklaas näitas miinus viisteist, kui linnast minema hakkasime.

Miks läksime? See tundus kuidagi õige ja hea.

Parkisime paisu juurde ja läksime, tähevalguses kumavas lumes, taskulamp igaks juhuks taskus, mobiiltelefon igaühe taskus, aga kuidagi sügavamal kui tavaliselt.

Läksime läbi kuuskede allika juurde, rüüpasime paar sõõmu, siis üle mägede taevaskoja enese alla. Mobiiltelefon vajus taskus sügavamale.

Tajupiirid muutusid kumavas metsas, kuuseoksalt mütsatas lumi, silmanurgas veiklesid varjud, aga ei tundnud ma ennast kartliku Nikase, lõvilakkade kammijana. Ma tundsin ennast rahulikult ja kindlalt.

Samas oli mul kahju, et kõnnin kolmekümneselt öises talvemetsas, et ma tulin ja lähen autoga. Et ma pole neli kilomeetrit läbi talveöö ehalt tulnud armunud teismeline.

Järgmine peatus - Põlva. Restoranis disko. Me ei julgenud sinna minna. Ilma mingi kahtluseta oleks kohalik pseudotsivilisatsioon kahel meist kulmud rulli vajutanud, kolmandaga mine tea mis teinud.

Parkisime auto akvaariumakende taha ja vaatasime vaikides mateeriakämpude liikumist. Tartusse tagasi jõudsime pool kolm.

Luulekogu lugedes

Niisama kaua aega kulub «Luigeluulinna» lugemiseks. Ja märgiliselt samasuguse retke teeb lugeja. Samamoodi võõralt nagu Jaapani auto kodumetsa vaikuses mõjuvad Kristiina Ehini kogus mobiiltelefon, linoleum, kohvijoodikud, sissemurdmishirm, Citymarketid, ka lõhnaõli.

Ehin elab ajatus eas.

Kohati võib see kogu keelemängudest ja mõtteviguritest läbiimbunud intelligendile vihaleajavalt mõjuda - oma «lihtsas valus» võib see neljateistaastase tüdruku soiuna mõjuda.

Aga see pole see. Valu pole seal kogus, valu asemel on otsing, ja ma kahtlustan, et mitte otsing iseeneses, mitte autoris, vaid otsing lugejas.

Ehin avab uksi, kutsub oma maale. Kutsub sinna, kus materiaalsus on kõrvalseisjana olemas. Ütleb, et vale on tuuleveskitega võidelda, mõistlik on me ümber see, mis vaimule sobimatu, fikseerida, dokumenteerida ja enesele mõistetavaks muuta.

«Luigeluulinn» ei ole mitte niivõrd juurtega inimese linnaruumis visklemist afisheeriv mõttepäevik, kuivõrd kogu fennougristliku mõtteviisi manifest. Tõsi, selline, mille mõistmisele annab palju juurde, kui sa autorit tead.

Vähemalt sel määral, et tead ta füüsilist kuju. Oled raamatuesitlusel olnud või kohvikus kõrvallauas istunud. Muidu võib juhtuda, et pelgalt paberile trükitud sõnad jäävad kaugeks ja jahedaks.

Eelkõige just seeläbi, et sõnad siin kogus tähendavadki seda, mida nad tunduvad tähendavat. On ausad ja otse.

Ning sellega ei ole me harjunud. Me otsime mingit vimkat või trikki, mingit alatut kavalust, me oleme harjunud, et varem või hiljem tõmmatakse meil vaip alt ära.

Mulle tundub, et siin ongi Ehini kogu point - kui sa oskad elu ta enesena määrata, enese jaoks asjad selgeks mõelda, siis jääd sa ellu.

Küsimused, et miks? Ja kas nii peab? Need jäävad, muidu poleks ju elu. Ja see, kas oled sa parem- või vasakpoolne, elad sa njuujorkides või kütiorgudes, oled aus või alatu, see pole enam oluline.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5