Paljudel Tartu Postimehe lugejatel möödus nädalavahetus teleri ees. Ka näitleja, laulja, helilooja, kirjanik ja tõlkija Peeter Volkonski fookustas oma pilgu ekraanile.
Avatseremoonia tüütas näitlejat balletiga
10. veebruar 2014, 09:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotši olümpiamängude klassikalise muusika rohke avamine tõi vaatajate ette muu hulgas tantsunumbri «Sõjast ja rahust» – Nataša esimese balli. Väga meisterlikult ja graatsiliselt keerutasid ja hüppasid tantsijad ning baleriinid, kõige sädelevamalt muidugi Nataša Rostova, Pierre Bezuhhovi ja Andrei Bolkonski osatäitjad.
Peeter Volkonski ütles eile avatseremooniat Tartu Postimehele kommenteerides, et tema meelest oli balletti üleliia palju. «Ma käisin vahepeal ära,» ütles ta. «Kui nüüd tagantjärele hakata mõtlema, siis oli seda ebaproportsionaalselt pikalt.»
Kummaline mulje
Mida aga arvata sellest, et üks viiest suurest lumehelbest jäi olümpiarõngaks avanemata? «Ma ei pannud seda tähele,» ütles Volkonski. «Mida ma aga panin tähele, oli see, et defilee ajal, kui delegatsioonid tulid maa alt august staadionile, olid nende taga tühjad tribüüniread. Ainult mingid üksikud valged kujud, maskeeritud luuretöötajad istusid. See jättis väga kummalise mulje.»
Peeter Volkonski vaatas olümpiamängude avatseremooniat nõnda, et vahetas sageli kanalit. Põhiliselt jälgis ta Vene omi, aga jupiti ka Eesti Televisiooni.
Ühest kanalist nägi ta intervjuud kaunitariga, kes kõndis Vene delegatsiooni ees ja kandis enda ümber nagu teisedki delegatsioonide saatjad läbipaistvat rõngast riigi nimega. «Küsiti, mis tunne oli. Ta vastas, et mõtles ainult sellele, kuidas mitte ümber kukkuda. Ta ei saanud rõnga all käsi liigutada,» ütles Volkonski.
Üks Vene telekanaleid pakkus väga suurt huvi seepärast, et kommenteerija rääkis pidevalt riigilippude ajaloost ja tähendusest ning sellest, mis on nendes erilist.
Huumorit oli avatseremoonias vähevõitu. «Nali oli nõukaaegne hillitsetud nukunali,» ütles Volkonski. «Ma mõtlen seda jääkaru ja zaitšikut (jänes – toim) ja «Nu pogodi!» muusikat James Lasti või Paul Mauriat’ orkestri esituses. Lõbusat nalja ei olnud.»
Tema tähelepanekul läks untsu tõsiste suurepäraste muusikaesituste heliülekanne teles. «See on häbiväärne,» ütles Volkonski.
Eriline üllatus
Erilise üllatuse pakkus talle avatseremoonia sellega, et üsna kohe pärast militsionäär Onu Stjopa stseeni olid eraldi välja toodud kuuekümnendate aastate lõngused. Volkonski naeris seda eile meenutades kõva häälega.
Kas on midagi sellist, mis jäi tseremoonia stsenaariumist välja, aga mis oleks seal kindlasti pidanud olema? Midagi niisugust, mis oleks Vene riiki näidanud halvemast küljest ...
«Olümpiamängude avamine ei ole niisugune koht, kus hakata näiteks Gulagist või golodomorist (Moskva poolt Ukrainas pealesunnitud näljahäda – toim) soiguma,» arvas Volkonski. «Sõda oli ju ka üsna vilksamisi. Mis sest halvast olümpiamängude avamisel ikka näidata.»
Ta istus ka avamisele järgnenud kahel päeval teleri ees. Kuid sportlaste ponnistusi ei osanud ta kommenteerida. «Mul midagi siin küll käib, aga ma ei vaata,» ütles ta. «Telekas on see, mille najal ma töötan: ta kontsentreerib mu pilku, kui ma tõlkimisel sünonüüme mõtlen.»
Peeter Volkonski tõlgib parajasti vanaarmeenia keelest Grigor Narekatshi ehk Nareki Grigori poeemi, milles autor on kirja pannud kõnelused jumalaga südame põhjast.