«Andmed, mis siin ette kantud, on kõige suuremad saladused meie riigikaitse alal ja see koosolek siin on kõige salajasem, mis olla võib.» Nii ütleb kindral Johan Laidoner protokollis, mida saavad nüüd kõik huvilised lugeda.
Sõjaajaloolane avaldas suured riigisaladused
7. veebruar 2014, 11:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Riigikogule neid andmeid ette kanda ei oleks otstarbekohane, kuna võiksid minna selle kaudu laiali,» lisab ta.
Nii suurest riigisaladusest kõneles Eesti Vabariigi sõjavägede ülemjuhataja 27. jaanuaril 1938 valitsuse ruumides Toompea lossis riigikaitse nõukogu koosolekul. Päevakorras oli riigikaitse moderniseerimise plaani arutamine ehk teisisõnu kaalumine, kas Eesti suudab sõjas vaenlasele vastu panna.
Kaks ja pool aastat
Sõjaajaloolane, Tartu ülikooli doktorant Urmas Salo on nii selle kui ka teised riigikaitse nõukogu protokollid ning mõned asjakohased lisamaterjalid toonud põhjaliku töö tulemusena lugejate ette.
Toimetamisele, kommentaaride ja märkuste kirjutamisele ehk kõige ülekontrollimisele kulutas ta kaks ja pool aastat. Autorile olid väga suureks abiks paljud ajalooarhiivi, riigiarhiivi ja filmiarhiivi töötajad, samuti toimetaja Kai Tafenau.
Eesti Riigikaitse Nõukogu oli riigivanema, hiljem presidendi juures töötanud kõrgem nõuandev organ riigikaitse valdkonnas aastatel 1933–1939.
Nõukogusse kuulusid riigijuhid, valitsuse liikmed ja kõrgemad sõjaväelased. Nad pidasid 27 istungit, kus räägitu ja otsustatu oli tollal riigisaladus.
Istungite protokollid võimaldavad Urmas Salo sõnul saada ülevaate Eesti riigitegelaste ja sõjaväejuhtide vaadetest riigikaitse ülesehitamisele ja arendamisele.
Eriti väärtuslikud on 1933.-1934. aastal peetud istungite protokollid, mida tollal ei korrigeeritud.
Kogumikust on näha, kuidas väga raskel, suure majanduskriisi ajal asuti riigikaitse juhtimist ümber korraldama, kuidas püüti saavutada kokkuhoidu ning kuidas arvestati laevastiku tähtsust Eesti riigikaitses, kui otsustati tellida allveelaevad.
Meilivahetuses Urmas Saloga selgus, et ta peab eriti huvitavaks 6. juulil 1933 toimunud istungi materjale (algavad lk 186). Arutati kaitseväe organisatsiooni ja koosseisu kärpimist ning Jaan Tõnisson astus aktiivselt välja liigse kärpimise vastu (lk 204).
«Mulle oli väga huvitav ka 12. juuni 1933 protokoll (algab lk 155) võimalikust sõjategevuse käigust Venemaaga, aga ka moderniseerimise arutelud (nt 27. jaanuar 1938),» märkis sõjaajaloolane.
Allikapublikatsioon
Raamat «Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933–1939» on usaldusväärne allikapublikatsioon. See ilmub Eesti ajalooarhiivi sarja «Uurimusi ja allikmaterjale Eesti sõjaajaloost» kuuenda teosena.
Teose illustreerimiseks on skaneeritud originaaldokumendid ja -fotod.
Tartlasest lugejal on eriti meeldiv näha kaanepildil kindralleitnant Johan Laidoneri koos saatjatega osalemas Tartu raeplatsil kaitseliidu Tartu maleva 20. aastapäeva paraadil.
Raamatu esitlus on kavas Eesti akadeemilise sõjaajaloo seltsi üritusel seltsi liikmete ees Tallinnas 7. veebruaril.
Raamat
«Riigikaitse Nõukogu protokollid 1933–1939»,
koostanud Urmas Salo,
Eesti ajalooarhiiv,
Tartu, 2013, 583 lk.