Tartu Postimehele antud intervjuus räägib Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm, mida kõrgharidus- ja ülikoolireform endaga kaasa toob. Muu hulgas on oodata näiteks seda, et neile, kes ei suuda õppida nominaalkoormusega, pole tasuta kõrgharidus enam tasuta.
Sellest õppeaastast eestikeelsetel õppekavadel täiskoormusega õpinguid alustanud noored, kes täidavad õppekava ettenähtud mahus, saavad omandada kõrghariduse tasuta. Kas ja millal kasutab Tartu ülikool õigust küsida raha neilt, kes nominaalkoormust ei täida?
Hakkame seda kasutama pärast seda, kui oleme kõigi üliõpilaste sügissemestril kogutud punktid kokku lugenud. Esimesed arved saadame välja ilmselt märtsis.
Oleme otsustanud, et esimese kuue puudujääva punkti eest me veel raha ei küsi. Kõik see toob juurde muidugi tohutult rahalugemisega seotud bürokraatiat.
Kujutage ette, et kellelgi jääb seitse punkti nominaalkoormusest puudu – kui jääb kuus punkti puudu, me raha ei küsi, kuid seitsmenda eest juba küsime. Sõltuvalt erialast jääb ühe punkti hind 30 ja 50 euro vahele. Kui me märtsis avastame, et meil on näiteks tuhat üliõpilast, kellel jääb ainepunkte nominaalkoormusest puudu, siis saadame välja tuhat arvet ja igaüks neist on isesuguse rahasummaga.
Mis saab edasi? Keegi saab arve ja peab tasuma näiteks 43 eurot. Kui tudengil ei ole raha või ta ei maksa õigel ajal, siis me läheme selle 43 euroga inkassofirmasse, kes võtab sellest võib-olla neljandiku omale. On täiesti selge, et meie bürokraatlik koormus kasvab.
Teiseks, täiesti riigi poolt makstud tasulisele kõrgharidusele üleminek, mis Eestis toimub, on tegelikult Euroopas erandlik ja pigem vastupidine üldistele arengusuundadele. Me näeme, kuidas traditsiooniliselt tasuta haridusega riikides – Soomes, Rootsis ja Saksamaal – plaanitakse väikeste sammukestega liikuda just vastupidises suunas.
Paneb see teid muretsema?
Vara veel muretseda, eks me näeme, kuhu see viib.
Aga tasulisele haridusele üleminekuga on kasvanud märkimisväärselt ka riigipoolne hariduse rahastamine ülikoolides. Osa eraraha, mis tuli kõrgharidussektorisse, asendatakse nüüd maksumaksja rahaga.
Sügisest asendati tulemuspõhised õppetoetused vajaduspõhistega. Haridusministeeriumi andmetel oleks sügissemestril seda õigus saada olnud 33 protsendil tudengitest, kuid taotluse esitasid vaid 16 protsenti üliõpilastest. Miks tudengid taotlusi ei esitanud?
Seda andmestikku tuleb korrigeerida. Tegelikult hakkas taotlust täitma palju rohkem tudengeid kui need 16 protsenti, kes lõpuks toetust said. Paljud jätsid taotluse täitmise pooleli.
Me uurisime seda ja küsisime tudengitelt, milles asi. See tundus arusaamatu – piltlikult öeldes, kuskil raha vedeleb, teil on õigus seda küsida, aga te ei küsi.
Tudengid vastasid, et veebikeskkond, kus sai toetust taotleda, ei olnud kõige kasutajasõbralikumalt disainitud. Peaaegu kõik tudengid, kes andmestiku täitmise pooleli jätsid, väidavad, et umbes poole täitmise peal said nad aru, et ei kvalifitseeru toetusesaajaks, kuigi tegelikult lõpuks oleksid paljud ikkagi kvalifitseerunud.
Ma ei oska öelda, kas siis, kui taotluse pooleli jätnud oleks selle lõpuni täitnud, oleks see 33 protsenti täis tulnud. Võimalik, et mitte.
Järelikult peab probleem olema ka kuskil mujal. Head vastust mul sellele ei ole, kuid ju ei ole siis kõigil häda nii suur, et otsida üles viimasedki võimalused raha küsimiseks.
Teiseks, tõenäoliselt ei olnud selle veebilehe reklaam, tutvustus ja info piisavalt põhjalik, et kõik oleks teadnud, kust üldse küsida.
Kas ülikool saab siin midagi ära teha?
Kindlasti. Oleme üliõpilas-esindusega kokku leppinud, et kui nüüd uuest semestrist uus taotlusvoor avatakse, teevad nad paremat teavitustööd. Kui selgub vajadus, siis tuleb teha koolitus, kuidas raha taotleda.
Ka ülikoolis endas on toimunud üksjagu muudatusi. Ülikool koondab teaduskonnad nelja valdkonna alla. Kellele ja kuidas see reform kasulik on?
Ülikool tunnetab, et teadus- ja haridusvaldkonnas on vaja valdkonnaüleseid ühiseid seisukohti.
Meil on praegu neli instituudi õigustes olevat allüksust, kus ei ole professorit. See ei ole normaalne! See tähendab, et kas seda instituuti ei ole vaja või kui on vaja, siis peab seal olema ka professuur.
Teiseks, teaduskonnast järgmise astme struktuuri erinevus – teaduskonna sees on osakonnad ja instituudid – on ligi kolmesajast inimesest kaheni. Kujutage ette, et sellistel erineva inimeste hulgaga allüksustel on täpselt samu õigusi eelarvet silmas pidades, inimesi kohtadele valides, teadus- ja õppetöö asju otsustades. See ei ole võimalik, et nad on kõik sama suutlikkusega. Seetõttu on eesmärk, et ülikooli põhiliseks üksuseks saab tugev instituut.
Kui me vaatame neid nelja valdkonda lähemalt, siis ka need on väga erineva suurusega. Näiteks socialia valdkonna alla jääb ligi 500 töötajat ja üle 7000 tudengi ning medicina alla 600 töötajat ja
2000 tudengit. Kuidas ühtlustumine sellisel viisil toimib?
Eesmärk ei ole, et kõik instituudid peaksid olema ühesuurused, aga nad peaksid olema igas mõttes piisava ressursi hulgaga: inimesed, raha, erialane katvus, õppekavad, teadustöö projektid ja kõik see, mis iseloomustab üht akadeemilist üksust.
Me räägime suurte ja tugevate instituutide moodustamisest seal, kus seda seni veel tehtud ei ole, ja nende koondumisest nelja valdkonda. Need valdkonnad saavad olema praeguse teaduskonna lähedased, natuke suurendatud, võimendatud õigustega.
Praegu on meil ühes otsas usuteaduskond, mis on enam-vähem kümme korda väiksem kui näiteks loodus- ja tehnoloogiateaduskonna füüsikainstituut. Teaduskond on kümme korda väiksem kui üks instituut! Ma pean silmas töötajate arvu. Meil on neli teaduskonda, mis on väiksemad kui ülikooli muuseumid.
Ka aastatel 2003–2010 olid ülikoolis koordineerivad valdkonnad. Mille poolest need erinesid nüüd loodavatest juhtimisvaldkondadest?
Ma täpsustan, et ka praegu on kehtiva põhikirja järgi ülikoolis need neli valdkonda (humaniora, socialia, medicina, realia et naturalia – toim) koordineeriva rolliga. See on ettevalmistav faas ning 1. jaanuarist 2016 on plaan valdkonnad muuta juhtimisstruktuuriks.
Toonased ja nüüdsed valdkonnad väga palju üksteisest ei erine. Ka siis olid valdkonna nõukogud ja koordineeriti erinevaid tegevusi.
Miks toonased valdkonnad siis kaotati?
Sest ülikooli vana nõukogu, mis töötas enne seadusemuudatust, tollase põhikirja järgi nn suur ülikooli nõukogu, otsustas need valdkonnad likvideerida.
See otsus oli vale ja nüüd tuuakse sama asi tagasi?
Ma ei tahaks seda otsust kritiseerida. Mind selle tegemise juures ei olnud, see oli tollastest arusaamadest ja hoiakutest tehtud otsus.
Kas tollased valdkonnad toimisid?
On suur osa inimesi, kes tunnevad, et need olid vajalikud ja need olid head kohad, kus asju läbi rääkida. Samuti on neid, kes ütlevad, et jumal tänatud, et need ära kaotati.
Vahepeal on muutunud Eesti teaduse rahastamise süsteem ja seal küsitakse endiselt ülikooli teaduslikke prioriteete. See on koht, kus juba enne valdkondade nõukogude moodustamist kasutasime valdkondlikku lähenemist. Ei ole mõistlik, et loodusteadlased hakkavad sotsiaalteadlastele dikteerima, mis on neile oluline. Aga sotsiaalvaldkonnas oluline on kindlasti oluline ka õigus- ja majandusteaduskonnas. Need inimesed tuli kokku kutsuda.
Valdkondlikku lähenemisviisi kannab meetod, kuidas moodustatakse ülikooli senat: 16 akadeemilist inimest, igast valdkonnast neli. Valdkondlikku lähenemist eeldab ka kõrgharidusreform, mille järgi peavad ülikoolid keskenduma oma põhitegevusele.
Mille järgi ja millal me saame hinnata, kas uus struktuur on end õigustanud?
Osaliselt on vastus juba teada. See on teada loodus- ja tehnoloogiateaduskonnas, mis moodustati kahest teaduskonnast. Osa instituute korraldati seal ümber ja alguses muidugi tundus, et igaüks tüürib omas suunas. Kuid nüüd näeme, kui palju seal tegelikult koos töötatakse ja kooskõlastatakse, eelkõige õppe- ja teadusküsimusi üle kõigi alade, mereinstituudist kuni füüsikainstituudini.
Viimasel kahel aastal oleme tsentraalsest eelarvest eraldi mõningaid allüksusi toetanud, et hoolimata saamata jäänud grandist või üliõpilaste arvu langusest püsiks nende töö konkurentsivõimeline.
Kuid see ei saa nii igavesti jätkuda. Instituut ja teaduskond peavad olema nii tugevad, et ise need probleemid enda sees ära puhverdada. Raha tuleb pigem anda suurde teaduskonda, kes peab ise otsustama, kuidas seda parimal võimalikul viisil kasutada.
Kõik neli valdkonda peavad olema ülikoolis võrdselt tähtsad ja arendatavad. Me ei eelista ühte valdkonda teisele.
Räägime ka muutunud vastuvõtukorrast. Enamikule erialadele sissesaamiseks piisab nüüd ainult heast emakeele ja matemaatika riigieksami tulemusest.
Nende kõrvalt on ka võõrkeel oluline, eeldame ülikooli sissesaanutelt B2 taset.
Kui vaadata vastuvõtutingimusi, domineerivad kõikjal ikkagi emakeel ja matemaatika. Suurele osale erialadele Tartu ülikooli õppima tulemiseks piisab sellest, kui keskkooli lõpetanu on saanud hea tulemuse nendes kahes riigieksamis. Miks ülikooli ei huvita enam ajalugu õppima asuvate noorte teadmised ajaloost ja geograafideks pürgivate eelteadmised geograafiast?
Ehk küsimus on selles, miks ülikool ei tee ise sisseastumiseksameid?
Neid tehakse vaid väga üksikutel erialadel.
Mul oleks hea lihtne vastata, et miks ajaloolased siis ei tahtnud eksamit teha. Kes tahtsid, said oma eksamid.
Põhjus, miks sisseastumis-eksamid tehti, on selles, et riigieksamitena kadusid need eksamid ära. Tartu ülikooli sisseastumiseks saab teha eksami geograafias, bioloogias, keemias ja füüsikas.
Ma mäletan hästi ka aega, kui nendes ainetes tulid riigieksamid. Põhjendus oli, et ühe eksamikomplektiga tehakse ära kaks asja: tunnistatakse noor keskhariduse omandanuks ja sõltuvalt eksamitulemustest otsustatakse, kas ta kvalifitseerub või ei kvalifitseeru kõrgharidust omandama. Minu meelest oli see täiesti mõistlik variant.
Kui me saime teada, et riigieksameid enamikus reaalainetes ei tule, valmistasime ette oma sisseastumiseksamid.
Kuid kui matemaatika ja eesti keele riigieksami tulemused on piisavalt head, ei pea kevadel arstiteaduskonda sisseastuja bioloogia- ega keemiaeksamit tegema?
Just! Aga ärge mõelge selles raamis, et meil on ainult selle kevade lõpetajad. Umbes 40 protsenti sisseastujatest ei tule ülikooli otse pärast keskkooli. Osa sisseastujaid on need eksamid juba varem sooritanud, osa õpilasi tuleb välismaalt. Peame vaatama laiemat konteksti.
Ma usun, eeldades, et selline riigieksamite korraldus jääb mõneks ajaks püsima, meil pole muud teed kui teha erialadel ise rohkem sisseastumiseksameid. Osal erialadel me tegime seda ka juba sel õppeaastal, ilmselt tulevikus see laieneb veelgi. Ajaloolased ei pidanud seda praegu vajalikuks. Vaatame, las nad õpivad oma kogemusest.
Te jagate siiski seiskohta, et inimesed, kes saavad hästi aru matemaatikast, saavad hakkama kõigega?
Jah, üldiselt küll. Kes tegi heade tulemustega matemaatikaeksami, sellel peaks olema vähemalt kaks võimet: võime loogiliselt mõelda ja vähemalt teatud tasemel töötegemise ja õppimise võime või suutlikkus. Ilma nende kahe asjata head tulemust matemaatikaeksamil ei saa. Kel on võime loogiliselt mõelda ning suutlikkus ja soov õppida, teeb endale ilma igasuguse probleemita kõik selgeks.
Kuidas mõjutab üliõpilaste arvu üldine vähenemine Tartu ülikooli?
Rektorite nõukogus, mis koondab kõiki kuut avalik-õiguslikku ülikooli, oleme kokku leppinud, et üldise üliõpilaste arvu taustal me ei vähenda sisseastumiskriteeriume, vaid hoo-pis lisame neid.
Kuid ajalugu õppima võtate vastu tudengeid ainult eesti keele ja matemaatikaeksami tulemuste põhjal, arvestamata nende erialaseid teadmisi. Kas see ei ole mitte kriteeriumide vähendamine?
Ei ole. Tudengeid võeti enne ja võetakse ka nüüd vastu riigieksamite alusel. Vahe on selles, et nüüd me saame kasutada ainult ühe eksami mõõdetavat tulemust.
Me ei aja taga tudengite suurt arvu. Meie eesmärk on, et saaksime siia võimalikult õppimisvõimelised noored. Vastuvõttude kvaliteet ei tohi langeda hoolimata sellest, et väheneb üliõpilaste arv.
Ja lõpuks. 10. veebruaril on teil sünnipäev. Kas tähistate seda sünnipäevanädala lõpus Tartu maratonil?
Ma ei tea, sest ma ei tea, kas Tartu maraton toimub (intervjuu on tehtud 30. jaanuaril – toim). Kui maraton toimub, siis jah, ma lähen sõitma.