Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Inimgeograaf soovitab leppida kahaneva Eesti ja kahanevate linnadega

Intervjuu Kadri Leetmaaga

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kadri Leetmaa. | FOTO: Margus Ansu

Tartu külje alla kolinud tartlaste kogukond suureneb tasapisi, sest eramute ja kortermajade ehitus lähivaldades jätkub. Paanikaks pole põhjust, inimgeograaf Kadri Leetmaa sõnul tuleb Tartus elu edasi kavandada mitu sammu ette mõeldes.

Kas Tartu külje alla, näiteks Tartu valda Vahile ja Ülenurme Soinaste külla, kerkinud uusasumid on elu loomulik kulg, hea või halb nähtus?

See on elu loomulik kulg, sest paljud inimesed otsivad meeldivamat elukeskkonda ja oma perele sobivat elamist. On väga hea, et meil on valida, kus on parem elada.

Vahi piirkonna kohta võib ju öelda, et veel selle sajandi alguses oli Tartul seal tühi koht, Vene sõjaväe tõttu polnud linn selles suunas seni arenenud. Ka Ülenurme elurajoonid on Tartu kesklinnale väga lähedal.

Linna piiride nihutamisega ei lahene kunagi linna ja selle ümbruse valdade konkurentsi probleem.

Pole kahtlustki, et lähivaldadele on uusasumid kasulikud, sest seal elavad endised linlased toovad omavalitsusse maksuraha. Kas need uusasumitega vallad on tänu sellele tervikuna arenenud ehk kas ka sealsetel metsakülade põliselanikel on uutest vallaelanikest kasu?

Selles väites võib kahelda. Lastega peredele tuleb tagada lasteaia- ja koolikohad, need on omavalitsusele ühed kalleimad teenused. Paljuski käib «koostöö» linnaga, lähivaldade elanikud tarbivad neid teenuseid Tartus.

Linnalähedased uusasumid on nende elanikele argitasandil mugavad kohad, sest linna tööle, kooli või lasteaeda on vähe maad. Tartu ei ole aga keskuseks ainult lähivaldadele, siin käiakse tööl ka teistest maakondadest.

Nn põllukülad torkavad muidugi kõige rohkem silma, kuid need pole ainsad kohad, kuhu linnast ära kolitakse. Vahetult Tallinna ja Tartu piiri taha on ehitatud 2000. aastate keskpaigast nüüdisaegseid kortermaju. Aga tehakse korda ka vanu talumajasid ja asutakse elama kunagistesse suvilarajoonidesse. Kui inimesel on kodust kättesaadaval kaugusel paljude võimalustega keskus, nagu seda on Tartu, siis saab ta ka kaugemal elada.

Mis puutub metsaküladesse, siis need hääbusid juba nõukogude ajal. Hea oleks, kui ümbruskonna vallad seaksid sihiks oma asustuse planeerimise kompaktsena, vanade keskuste lähedusse. Nii on palju odavam korraldada kohalikke teenuseid.

Ka tartlased on kolinud Ülenurmele ja Vahi alevikku uutesse ajakohastesse kortermajadesse.

See peaks olema koht, kus linna tuluke lööb põlema: kui arendajad loovad maal ehtsat linlikku keskkonda, siis seda võiks teha ju hoopis linnas. Ka Tartu linna piires on uusi kortermaju ehitatud igas linnajaos. Aga võiksime küsida endilt, mida saaks veel teha, et arendajad tahaks kortereid ehitada just linna.

Lisaks uutele arendustele on Tartu suur ressurss miljööväärtuslikud piirkonnad. Need on omanäolised elukeskkonnad, tartlased tahavad neis linnajagudes elada. Linnaosade miljööd säilitavad kehtestatud tingimused aitavad seda omanäolisust hoida.

Peame aga kaaluma, millisest ajast alates võivad piirangud hakata takistama valikut linna kasuks. Paljud kortermajad vanemates linnajagudes on väga halvas ehituslikus seisus. Neid on vaja renoveerida oskuslikult, aga kindlasti on tarvis, et nii elanikud kui ka arendajad oleksid huvitatud nende kordategemisest.

Ka Karlovat ja Supilinna ei saa kaitsta vaid miljöö enda pärast. On loomulik, et miljöö muutub osaliselt koos sinna kolivate uute elanikega, kes tahavad endale rohelises piirkonnas nüüdisaegset funktsionaalset kodu.

Eramuid on Tartus kerkinud sinna, kus on olnud võimalust, näiteks Jaamamõisasse ja Kvissentali, Ihaste suvilakruntidele. Varem räägiti palju Tartu roheliste piirkondade Supilinna, Tammelinna ja Karlova tihendamisest.

Olen tihendamise suhtes ettevaatlik, sest rohelised vanemad kortermajade piirkonnad on hea asendusvõimalus linnatagustele uusasumitele. Ei ole oodata linna rahvastiku kiiret kasvu. Supilinna uus planeering ongi tehtud nii, et seda osa Tartust rohelisena hoida.

Tartus on küll võimaluste piires kerkinud uusi eramaju, kuid meil pole siiski suurt midagi vastu panna lähivaldade uusasumitele. Juba selle sajandi algusest saadik on räägitud eramute ja väiksemate kortermajadega elurajooni rajamisest Hiinalinna, kuid ikka on see ala tartlastele rämpsu vedamise koht.

Alad, mis jäid teisele poole jõge nõukogude sõjaväelennuvälja lähedusse, on tartlastele tänini veidi võõrad. Vene sõjavägi sulges osa linnast ja sellega harjuti ära. Tasapisi see võõristus kaob, Ülejõe ja Raadi on elukeskkonna mõttes kiiresti arenevad piirkonnad. See näide illustreerib, kui palju ruumi linnas tegelikult on. Pole vaja põlluküla linna piires, on tarvis, et linnaline keskkond oleks nii hea, et see ei tõukaks inimesi linnast ära.

Ka linna investeeringud sellistes piirkondades mõjutavad inimeste otsuseid väga palju. Kui linn ehitab neisse kohtadesse näiteks hea lasteaia, nagu seda tehti Jaamamõisas, siis parandab see piirkonna mainet ja inimesed vaatavad, et seal võib elada küll.

Tartu ja Tallinn on linnad, kuhu tulevad noored õppima, siin on neist paljudel esimene töökoht. Praegu on see aeg, kui Eesti kõigi aegade suurim noorte põlvkond on lõpetamas haridusteed. Mõne aasta pärast hakkavad need noored mõtlema, kas nad pärast pere loomist jäävad elama Tartusse ja Tallinna või lähevad eeslinnaaladele, väikelinna või veel kaugemale maale. Küsimus on selles, kuhu me nad laseme.

Kuhu me nad siis laseme? Kas selle küsimusega Tartu linnavalitsuses või volikogus üldse keegi tegeleb?

Niipalju kui mina olen viimaste aastate Tartu linnaplaneerimise otsustega kokku puutunud, siis minu arvates on küll hakatud mõtlema, kuidas ja millist arendustegevust soodustada linnas. Need argumendid kõlavad peaaegu iga planeeringu juures.

Kuigi meil tükib «arendaja» sõna kuuldes silme ette tulema «suliarendaja» imago, arvan ma, et enamiku arenduste puhul peaks linn mõtlema, kuidas linnakeskkonda raha investeerivaid ettevõtjaid paremini toetada. Otsest töörühma tõesti pole.

Me ei saa selle vastu, kuidas planeerimine Eestis käib. Paljudes riikides planeeritakse asustust piirkonna tasandil, näiteks ei kavandata asustust sinna, kus ei ole ühistransporti. Meil tegelikku ühist asustuse kavandamist ei käi. Ega me saagi ära hoida seda, et ka teised omavalitsused loovad oma piirides head elukeskkonda.

Jäi ikkagi lahtiseks, kas teie arvates tuleks Tartu linnal Hiinalinnas kiiresti hakata uusarendust rajama või ei?

Seal ega mujal pole vaja tühja maad kiiruga täis ehitada, meil pole rahvastiku arengus nii suurt survet. Lihtsamalt öeldes ei jätku Tartus inimesi, keda suunata elama tühja kohta.

Meil on oma ajalooga väärt elukeskkonnad, mida tuleb arendada – soodustada seal elamute renoveerimist, kortermajade õuealade korrastamist, mõelda tuleb nii vanade kui ka uute elanike soovidele elukeskkonna suhtes.

Eramutega elurajoonides on näha, et ka väga hinnatud linnaosades, nagu näiteks Tähtveres ja Tammelinnas, on küllalt eramaju, mida pole remonditud mitukümmend aastat. Ilmselt teeb loomulik põlvkonnavahetus ka seal tulevikus rohkem eramukrunte kättesaadavaks. Häid elukohti meil Tartu linnas jätkub.

Kui palju elanikke peaks Tartus olema, et linn oleks tegus ja arenemisvõimeline?

Naljaga pooleks võib öelda, et linnageograafide meelest pole Eestis ühtegi linna, meile väga meeldiks, kui siin oleks kas või ükski viie miljoni elanikuga linn, mida saaksime uurida. Reaalsus on aga see, et Tartu ja ka Tallinn pole linnad, kuhu tulevad tohutult suured välisinvesteeringud, me pole sellise raha liikumise teel.

Kuid Tartul on väikelinnana suured eelised: väga hea ülevaade sotsiaalsest ja inimkapitalist. Väikelinnas on kõik oma, isegi arendajad on kohalikud inimesed, kellega kohtud näiteks spordisaalis või teatris. Sellisena tulebki Tartut võtta.

Kas Tartul on ka elanike hulga kriitiline piir, millest allpool on linnal juba võimatu näiteks oma teid kas või talutavaski seisus hoida?

Ei ole. Maailmas ja meie lähedal Euroopaski on palju näiteid, kus kahanevaid linnu osatakse hõredamaks planeerides hoida kenasti toimimas. Ka planeerijaid koolitatakse nüüd teadmisega, et paljude linnade elanike arv kasvu asemel kahaneb.

Kuniks meid ei taba suur sisserändelaine, peame arvestama, et Eesti kahaneb ja meie linnad kahanevad varem või hiljem. Sellega tuleb leppida ja see polegi katastroof – siis saab näiteks planeerida linna, kus on rohkem rohelust ja pole parkimisprobleeme.

Tagasi üles