Reedel tõmbasid viis seitsmenda klassi poissi selga rõõmsavärvilised särgid ja astusid publiku ette, et täiesti algusest luua etendus, mis vaatajad naerust kõverasse vajutaks.
Poiste etendus tõi haiglasse naeru
25. detsember 2013, 11:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kesklinna kooli seitsmenda klassi poisid Sander Reemets, Karl Markus Lehtoja, Tormi Sõber, Saša Põder ja Erik Markos Poska puutusid improteatriga kokku esimest korda eelmisel kevadel, kui Lille maja direktor Hele Riit-Vällik nende klassis laste omavahelise suhtluse ja koostöö parandamise meetodeid katsetas.
Sügisel soovitas ta poistel proovida kirjutada projekt, et saada raha linna pakutavast noorte omaalgatuste fondist. Ajutormide käigus sündis mõte õppida improteatrit ja minna esinema lastekliinikusse.
Teha midagi lastele
Karl Markus rääkis, et plaan oli igal juhul teha midagi lastele, et neid rõõmustada. Sealt oli ainult väike samm mõtteni minna jõulude ajal lastekliinikusse, sest tema ise pidi eelmisel aastal just sellel ajal sealsamas haiglas olema.
Karl Markuse sõnul mingeid esinemisi haiglas ei olnud ja ema käis küll vaatamas, aga ikkagi oli üsna kurb ja igav. Jõululaupäevaks sai ta küll õnneks koju.
Nii siis juhtuski, et möödunud reedel, viimasel koolipäeval läks trupp rõõmustama neid lapsi, kes sel päeval mitte ainult kooli, vaid ka koju ei saanud minna. Õnneks või kahjuks oli neid üsna vähe ja nii tulid ka töötajad vaatama ja kaasa elama.
Improteatri eripära on see, et lavale läheb trupp tavamõistes ette valmistamata. Neil ei ole ees stsenaariumit ega lugu, mida järgida, kõik tehakse sealsamas publiku ees – ja publikuga koos – valmis.
On mitmesugused nii-öelda mängud. Näiteks jutustasid poisid kohapeal välja mõeldud lugu, mille pealkirja oli andnud publik ja mille nn dirigendiks oli samuti pealtvaataja. See näitleja, kellele dirigent osutab, peab lugu jätkama, vajaduse korral kasvõi poole sõna pealt.
Erik Markos rääkis, et väga palju oleneb vaatajatest: kui nad ei tule kaasa ja neid peab kogu aeg tagant ärgitama, on ka keskenduda keeruline.
Kuna haiglas esinemine oli suur lõppeesmärk, tehti varem ka proovi ja esineti oma kooli pisematele lastele.
Poisid rääkisid, et omavanustele on kergem esineda kui väikestele. Saša ütles, et väiksed ei saa vahel mõnest naljast aru ja nende puhul peab eriti ettevaatlik olema, et ükski ebatsensuurne sõna huultelt ei libiseks.
Noormeeste auks peab aga ütlema, et kui proovis vahel ongi midagi sündsusetut öeldud, publiku ees seda juhtunud ei ole.
Kõik oskavad
Lille majas improteatri ringi juhendav ja poisse õpetanud Tormi Tuuling rääkis, et improvisatsiooniline teater on selline asi, millega saavad kõik hakkama, on vaja lihtsalt harjutada hetkes olemist ja oma lapselikum pool välja lasta.
Tuuling juhendas poisse omaette, aga kutsus neid ka juba vanemate ja asjatundlikumate noorte truppi. Üks neist, Tormi Sõber, võttiski kutse vastu ja on aktiivselt ringis käinud. Kas ühise eesmärgi nimel kokku pandud trupp töötab ka edasi koos, selgub ilmselt pärast koolivaheaega.
Improteater
• Etendus valmib publiku silme ees vaatajate pakutavate sõnade abil, mis annavad näitlejatele tegutsemiseks inspiratsiooni. Sõnu pähe ei õpita ja tegevusliine kokku ei lepita, kõik sünnib kohapeal.