Aastatetagune zen ulpis taas lavale

Piret Bristol
, Kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lavastuses osalevad Martin Liira (paremalt), Enor Niinemägi, Kaija Maarit Kalvet, Christopher Rajaveer ja teised Tartu Üliõpilasteatri näitlejad.
Lavastuses osalevad Martin Liira (paremalt), Enor Niinemägi, Kaija Maarit Kalvet, Christopher Rajaveer ja teised Tartu Üliõpilasteatri näitlejad. Foto: Lauri Kulpsoo

Mai algul Tampere Majas esietendunud «Püüdetult ulbib laia jõe laisal voolul roheline konn» loob seose kunagise täissaalidele läinud lavastusega sama mängupaiga ja tsitaatide varal.


Kümme aastat tagasi Tampere Majas esietendunud Tartu Üliõpilasteatri zen-budistlikku menukat lavastust «...lumi just on langenud üle Yoshino küla» ma näinud ei ole. Küll aga vaatasin selle katkendeid sügisel üliõpilasteatri juubelikavas.

Üliõpilasteatri staarid Martin Liira, Peeter Piiri, Kaija Maarit Kalvet ja Enor Niinemägi ning hulk sügisel teatrisse kaasatud noori näitavad nüüdses lavastuses poolteise tunni jooksul üheksat lugu – kyôgen’i.

Väga vanad naljad

Kyôgen’id olid vahepalad, mida mängiti jaapani no-teatris tõsiste no-etenduste vaheaegadel. Hiinast tuli selline meelelahutuslik teatrivorm Jaapanisse 8. sajandil, arenedes no- ja kyôgen’i-vormiliseks teatriks 14. sajandil.

Umbes samast ajast pärinevad Tampere Majas näidatavad lood. Lihtsad ja naljaka sisuga kyôgen’id ei ole no-etendus ise. Tegu on jaapani klounaadiga, millest arusaamiseks me spetsiaalset no-koolitust ei vaja.

Paradoksaalse loomuga lood, milles antakse malka lollidele, kannavad muidugi zen-budistlikku vaimu. Hoiatus on siin selles, et igaüks lõikab oma tegude vilja ehk rumala inimese elu on üks kannatuste rada.
Rumala kulul nalja heitja üle naerab aga vaataja saalis.

Kolmandik lugusid lahkab suhteid peremehe ja teenri vahel, kolm lugu räägivad meestest, kes naistega hädas. Piinlikud argielustseenid lõpevad pahede paljastamisega.

Ülejäänud kolm lugu ei liigitu rangelt kahe eelmainitud rühma vahel ega moodusta selget kolmandat, olles ent juba Tartu Üliõpilasteatrist ärarikutud vaatajale tõeline maiuspala.

Klounaadi ja tavakomöödia vahel haigutab kuristik – klounaadi õnnestumist ei mõõdeta alati saalist kostvate naerupahvakutega. Naer võib jääda ka sisemiseks, segatuna õõva ja kohkumisega – tähtis on vaataja suhestumine laval toimuvaga.

Etendus on lihtne, selge, minimalistlik. Kiitust väärib muusikaline taust.

Lemmiklood

Neist üheksast on mu lemmikud elegantselt kurja huumoriga «Pimedate pallimäng» (ühtlasi kyôgen, kus teksti kõige napimalt – hiilgab siin Hella Jansons) ja «Harakiri sirbi abil».

Samuti on mu lemmikute hulgas kindlasti pärast pahede paraadi lõpulugu «Ristluude ravimise palve», mis erineb muist ka sisu poolest, viidates inimeses pesitsevale üleloomulikule algele.

Christopher Rajaveer teeb siin ühe oma parimatest etteastetest yamabushi ehk pühamehena.

Nagu juba öeldud, lavastuse «Püüdetult ulbib laia jõe laisal voolul roheline konn» vaatajad no-koolitust ei vaja. Üliõpilasteatri seekordsel lavastusel ei ole isegi vanusepiiranguid, esietenduselgi võis saalis näha last.

Keldrisaalis
• Tartu Üliõpilasteatri lavastus «Püüdetult ulbib laia jõe laisal voolul roheline konn» valmis koos­­töös Tampere Majaga.
• Lavastaja Kalev Kudu, kunstnik Kadri Kõiv, helipilti aitas sättida Raho Langsepp.
• Järgmised etendused Tampere Maja keldrisaalis (Jaani 4) on 19. ja 21. mail kl 19 ning 22. mail kl 16.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles