Tartus on alustatud liiklusohutusprogrammi koostamist aastateks 2011–2015. Selle vajadus tuleneb Eesti rahvusliku liiklusohutusprogrammi rakendusplaanist 2007–2011 ning liiklusseadusest.
Kristiina Abel: millega mõõta ja kuidas tagada liiklusohutust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas aga liiklusohutusprogramm peakski olema koostatud ainuüksi seetõttu, et omavalitsus peab seda tegema? Tartu linnavalitsus on seisukohal, et liiklusohutusprogrammist peab tulema sisuline dokument, kus on kirjas liiklusohutustegevus järgnevaks viieks aastaks.
Et mõista, millele eelkõige keskenduda, on vaja teada meie praegust liiklusohutuse taset. Kuidas seda mõõta?
Kaks mõõdet
Ühelt poolt võetakse aluseks liiklusohutuse üldnäitajad, mis on võrdluseks taandatud elanike arvule, aastas läbisõidetud autokilomeetritele jne. Liiklusõnnetuses hukkunute statistika on see, mille alusel Euroopa Liidu riike igal aastal järjestatakse ning nende liiklusohutuse taset mõõdetakse – Eesti on viimase kolme hulgast suutnud aastaks 2009 kerkida keskmike sekka.
Üks võimalus hinnata Tartu praegust taset on vaadata liiklusohutuse statistikat.
Kui aga esimeselt ettejuhtuvalt linlaselt uurida, mitu hukkunut, vigastatut või inimkannatanuga õnnetust Tartus 2009. aastal oli, jääksid paljud vastuse võlgu, eriti kui nad kuuluvad nende õnnelike sekka, kellele õnnetused ongi vaid statistika.
Samas igapäevase liiklejana tajume liiklusohutuse subjektiivset poolt ehk seda, kui turvaliselt end Tartu tänavatel tunneme. Prioriteet peakski olema see, et tartlane ennast oma kodulinnas turvaliselt tunneb. See võiks olla Tartu liiklusohutuse taseme hindamise teine, inimlik mõõde statistika kõrval.
Ohutusest statistiliselt
Nüüd mõned faktid Tartus aastatel 2005–2009 toimunud inimkannatanutega õnnetuste kohta üldiselt (allikas maanteeameti hallatav inimkahjuga õnnetuste andmebaas).
2009. aastal juhtus Tartus 145 kannatanutega liiklusõnnetust, milles sai vigastada 159 ja hukkus kaks inimest. Võrreldes 2005. aastaga vähenes õnnetuste ja neis vigastatute arv üle 30 protsendi, mis justkui viitab sellele, et olukord liikluses on tunduvalt paranenud.
Hukkunute arv on küll aastatega muutunud, kuid viimasel viiel aastal pole olnud ühtegi aastat, kui Tartus keegi liiklusõnnetuses surma poleks saanud.
Kõige ohtlikumad ajad Tartu liikluses on sügiskuud septembrist novembrini (eriti september), juuli, jaanuar ja mai. Pigem juhtuvad õnnetused tööpäevadel, eriti esmaspäeval ja reedel. Nädalavahetusel on õnnetusi palju vähem. Enim õnnetusi juhtub õhtusel tipptunnil kell 16–18.
Peamiseks inimkannatanutega õnnetuseks on kokkupõrge teel oleva jalakäijaga. Sagedased on ka mootorsõidukite külgkokkupõrked ning kokkupõrked ees peatuva sõidukiga. Viimasel viiel aastal ei ole vähenenud ka mootorsõiduki ja jalgratturi kokkupõrked.
Enamik Tartu liiklusõnnetustest juhtub reguleerimata, kuid liiklusmärkidega ristmikel (anna-teed-ristmikud) või sirgel teelõigul. Suur on ka jalakäijate põhjustatud õnnetuste hulk reguleerimata ülekäikudel.
Kes nad on?
Kõige rohkem on 15–29 aasta vanuseid kannatanuid. Mõõtes igas vanuserühmas elanike riski õnnetuses viga saada, on kõrgeim risk 15–24-aastastel linlastel. Võrreldes neid näiteks 30–34-aastaste tartlastega, on selle vanuserühma risk umbes kuus korda kõrgem.
Alla 15-aastased tartlased satuvad õnnetusse peamiselt kergliiklejana – enamasti jalakäijana –, kuid vanuses 15–19 on pilt kirjum.
Suur osa selle rühma kannatanutest oli sattunud mootorsõidukiõnnetusse (kas juhi või kaassõitjana), samuti olid paljud kannatanud jalakäijad, jalgratturid või mopeedijuhid.
20–54-aastased on vigastusi saanud enamasti mootorsõidukiõnnetuses, peamiselt sõidukijuhina. 55-aastased ja vanemad tartlased satuvad aga liiklusõnnetustesse peamiselt jalakäijana.
Suurima osa Tartu liiklusõnnetustes kannatanutest moodustavad 20–44-aastased mootorsõidukijuhid, noored jalakäijad, alla 30-aastased kaassõitjad ja algajad mopeedijuhid.
Ohutusest subjektiivselt
Kas aga statistika põhjal selgunud riskid on ka tegelikult tajutavad?
Vastused on subjektiivsed, kuid liiklusohutuse taseme hindamiseks väga olulised. Paljuski sõltub liiklusohutus ka üldistest liikumisviisidest linnas.
Enamasti on üks inimkannatanutega õnnetuse osapooli siiski mootorsõiduk, aga viimastel aastatel on juhtunud ka jalgratturi ja jalakäija kokkupõrkeid.
On ammu tõestatud, et liiklusõnnetuste arv sõltub otseselt liiklussagedusest – seega, kui meil õnnestub vähendada mootorsõidukite ja nende läbitud kilomeetrite hulka, tooks see tõenäoliselt kaasa ka liiklusõnnetuste vähenemise. Autost loobumine aga eeldaks atraktiivseid ja samas ohutuid alternatiive.
Me ei saa rõhutada, et sebra ehk reguleerimata ülekäigurada on sõber, kui ligi 13 protsenti viimase viie aasta õnnetustest on leidnud aset just nendes kohtades, samuti ei saa propageerida jalgrattasõitu, kui me pole piisavalt veendunud selle ohutuses.
Liiklusohutusprogramm ei saa olla suunatud üksnes valitud liiklejarühmadele, vaid tuleb vaadata ohutuse taset kõigi liiklejate seisukohalt.
Kas me saame öelda, et Tartus on mootorsõidukijuhil ohutu liigelda, kui liiklussagedus on võrreldes 1993. aastaga kesklinnas kasvanud kolm ja äärelinnas koguni kuus korda? Kas mopeedijuhtide ja jalgratturite hulk Tartu tänavatel on seadnud ka autojuhtidele uued ülesanded, milleks nad veel valmis pole?
Kas jalakäija ja jalgrattur arvestavad sellega, et nende käitumine liikluses ei mõjuks sõidukijuhile ootamatult, vaid alluks liikluseeskirja nõuetele? Kas sõidukijuht arvestab sõiduteel sõitva ratturiga ega suhtu temasse kui tülikasse takistusse kiiruse arendamisel?
Kas me arvestame üksteisega ja peame silmas, et mõned liiklejad on haavatavamad, ettearvamatumad, kogenematumad ja aeglasemad? Sellele tasuks ilmselt meil kõigil aeg-ajalt mõelda.
Liiklusohutusprogrammi seisukohalt on oluline, millist liiklusohutuse taset me aastaks 2015 soovime saavutada. Kuidas seda iseloomustada ja millega mõõta? Kui me võtaksime aluseks üldtunnustatud statistilise näitaja, liikluses hukkunute arvu aastas, siis milline peaks see tase olema Tartus ja kas on üldse mõeldav, et see oleks null?
Avalda arvamust!
Et saada vastust küsimustele ja uurida Tartu liiklusohutusprobleeme liiklejate abiga, on linna kodulehel avatud küsitlus, kuhu oodatakse teie arvamusi ja ettepanekuid.
Millises tänavas ja piirkonnas, mis liikumisviisi kasutades olete tajunud ohtu? Mis on tartlaste liikluskäitumise ebakohad? Mida tuleks teha, et muuta Tartu liiklus ohutumaks?
Saadud ettepanekuid ja tõstatatud probleeme vaeme koos 31. mail kell 13 algaval avalikul koosolekul Tartu linnavalitsuse kultuuriosakonna saalis (Raekoja plats 12), kuhu ootame kõiki huvitatuid.