Itaalias Torinos reaalkoolis käivaid noori hoiatati enne kolmeks kuuks Tartusse sõitmist, et eestlased on matemaatikas ülitugevad ja õpivad koolis arvutamist iga nädal 13 tundi.
Noored vahetujad leidsid üksteiselt tuge
7. detsember 2013, 23:43
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Daif Drogeja, Riccardo Volpiano, Silvana Calvano ja Medina Bigiu septembris Raatuse kooli jõudsid, selgus nende kergenduseks, et asi pole kaugeltki nii hull.
Pigem tundus neile, et nad on siinsetest eakaaslastest matemaatikas kaugemale jõudnud, kuid see tunne võis ka petlik olla.
«Neil tuleb ju aasta lõpus see suur eksam, nad vist kordavad vanu asju üle,» arvas Drogeja.
15-aastased noored pandi siin 9. klassi ja nad asusid elama Eesti peredesse. Neis kodudes olid niikuinii täpselt sobivad voodid üle: nende perede Raatuse koolis käivad sama vanad lapsed sõitsid selleks ajaks Itaaliasse, siia tulnud noorte asemele.
Kusjuures itaallased hoiavad sotsiaalmeedia kaudu oma klassikaaslastega pidevat kontakti ja teavad seetõttu, et eestlased on nende kodus kenasti sisse sulandunud ning neil läheb hästi.
Raske algus
Bigiu rääkis, et siia tulles olid nad ikka hirmul, sest absoluutselt kõik muutus. Volpiano lisas, et algul oli ka koolis raske, sest väga vähesed julgesid nendega rääkima tulla. Drogeja arvates oli selles osaliselt süüdi häbelikkus, teisalt aga nende vanuses noorte hirm inglise keeles rääkides midagi valesti öelda ja piinlikku olukorda sattuda.
Alguse kramp läks aga mõlemal poolel kiiresti mööda, praeguseks on leitud endale väga head sõbrad ja nii eestlaste kui ka itaallaste inglise keel on paranenud.
Kõigis tundides noored ei käi. Nende mentor, inglise keele õpetaja Aire Rillo rääkis, et peamiselt jutustavad tunnid, nagu ajalugu, jäid neil ära. Selle asemel saavad nad näiteks arvutiklassis teha mingisuguseid teisi ülesandeid või käivad eesti keele tunnis.
Kuna nende eesti keele oskus on pea olematu – lihtsamast jutust saavad aru, kuid ise rääkida veel ei julge –, siis on pisut keeruline neis tundides, kus õpetaja ise inglise keelt ei oska. Kõik on aga sujunud, Rillo sõnul küsivad pedagoogid abi nii kolleegidelt kui ka teistelt õpilastelt, näiteks lasevad eestlastel oma juttu itaallaste jaoks tõlkida.
Kuna Itaalias on haridussüsteem hoopis teistsugune, ei pea nemad muretsema lähenevate põhikooli lõpueksamite pärast. Seal käiakse koolis 13 aastat, 10 on kohustuslik.
Meil on neli aastat algkooli, viis aastat põhikooli ja kolm aastat gümnaasiumi, neil on kooliastmed jagatud vastavalt viis, kolm ja viis aastat.
Sealjuures tuleb juba pärast esimest kaheksat aastat otsustada, mida oma eluga edasi tahad teha, kas minna kutsekooli või ülikooli. Olenevalt sellest valid siis keskkooli. Tartusse tulnud noored on juba meil gümnaasiumile vastavas kooliastmes ning raudkindla mõttega pärast lõpetamist ülikooli minna.
Nad muigasid, et ega õppimine neile ei meeldi, aga seda on vaja, et jõuda sinna, kuhu igaühe isiklik plaan ette näeb. Nende koolis on loomulikult ka selliseid õpilasi, kes küll tahaksid ülikooli minna, aga tööd teha selleks ei viitsi.
Varsti saab koju
18. detsember on see kuupäev, kui itaallased võtavad kotid-kohvrid ja lähevad tagasi kodulinna, et seal enne jõuluvaheaega veel kaks päeva koolis käia.
Mis on esimene toit, mida noored kodus süüa tahavad? «Pasta,» õhkas Drogeja sellise igatsusega, mis meie liiga pehmeks keedetud makaronidele koha kätte näitas.