Põrgusse tekkis kultuuriauk

Elina Randoja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mari Aigrol ja Aapo Reitsakul on veel üks kompanjon (keskel, toetub Reitsaku käele), kes pidude ajal hoolitseb baari eest ja elutseb leti taga.
Mari Aigrol ja Aapo Reitsakul on veel üks kompanjon (keskel, toetub Reitsaku käele), kes pidude ajal hoolitseb baari eest ja elutseb leti taga. Foto: Sille Annuk

Rokiklubi kelder ehk Rock’n’Roll Hell on saanud uue hingamise. Enam ei käi seal raske muusika sõbrad lemmikbändile tukka loopimas, nüüd on oodatud hoopis kultuurihuvilised.


Ei Aapo Reitsak ega Mari Aigro, kes kahekesi Keldrit juhivad, oska täpselt öelda, mis asi see on. Ei ole ta baar, klubi ega vabaajakeskus, pigem lihtsalt kooskäimiskoht. «Oma tuttavatele, keda ma siia kutsun, olen ma selle kohta öelnud kultuuriauk,» muigab Aigro.

Reitsaku sõnul on Kelder mõeldud kultuuri vallas keskmisest veidi teadlikumale inimesele. Kes peab lugu luulest, kes tahab vaadata ka teisi filme peale kinoedetabelite tippude ja kes ehk otsib kohta oma loomingu ettekandmiseks.

Kuigi nad ise on noored, ei taha Aigro ja Reitsak sihtrühma vanusega piiritleda, pigem on olulised ühised huvid. Oodatud on igas vanuses inimesed, kes leiavad plakatilt endale midagi põnevat.

Kesklinnast kaugel

Pikka kava ette näidata ei ole, üritusi korraldatakse n-ö hetke ajel. Kui midagi tulemas, kleebitakse linna peale üles plakatid ning info paisatakse laiali internetiavarustesse. Ametlikult on Keldris praeguseks olnud kaks üritust, volbripidu ja loomeõhtu luuletaja Priidu Beieriga.

Piletihinnad on väga rahakotisõbralikud, pigem sümboolsed kui kasumit toovad. Sellel on ka põhjus: Kelder peab endale alles klientuuri (või moodsamas keeles fänniklubi) tekitama.

Aigro sõnul on suurimaks probleemiks asukoht. Kui inimesed tulevad kesklinna vaatama, mis toimub, siis on Tiigi tänava keskpaik liiga kaugel, et sinna lihtsalt sattuda. Selleks ongi vaja neid, kes harjuks Keldris käima ja tooks ka sõbrad kaasa.

Aga mis siis Keldris tehakse? «Luuleõhtud, raamatuesitlused, filmiõhtud, tantsuõhtud,» loetleb Reitsak. Näiteks sellel neljapäeval on tulemas improteatriõhtu, järgmisel nädalal saab tantsida džässtantsu. Kes ei oska, seda õpetatakse.

Ilmselt ei tule sinna kunagi esinema Vennaskond või mõni teine sama klassi bänd. «Meil oleks muidugi väga hea meel, kui nad tuleksid,» ütleb Aigro. «Aga me lihtsalt ei saa seda endale lubada,» tõdeb Reitsak, et ühe esinemise eest 4000–5000 krooni küsivad ansamblid käivad lihtsalt üle jõu.

Kõik saavad esineda

Küll on aga oodatud need, kes lihtsalt otsivad kohta, kus oma oskusi ja loomingut näidata, olgu see siis luule või muusika. Soovijatele üüritakse ruume ka välja, kas siis kontserdi või erapeo jaoks.

Natukene pakutakse ka vähem või rohkem alkohoolseid jooke, aga kaardiga maksta ei saa. Võib-olla ei saa tulevikuski, sest vähemalt Aigro arvates lisab see kohale teatud õiget hõngu.

Kelder on lahti ka suvel, siis saab kasutada siseõue, kus on olemas tingimused nii grillimiseks kui vabaõhulavastusteks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles