Järgneva, 2014. aasta Tartu linna eelarvet on hinnata keeruline. Laiemat pilti, maailma ja Euroopa majanduse arengut, kirjeldatakse ettevaatliku optimismiga. Eesti riigi eelarve kohta on välja pakutud arvamus, et hea riigile, kuid mitte tema alamatele. Milline hinnang anda selles plusside-miinuste mängus siis Tartu rahaplaanidele?
Eelhäälestus tekib juba linnavalitsus seletuskirja alguses, kus kirjas kõige üldisemad arvud. 2014. aasta kogueelarve on 134,4 miljonit eurot, käesoleva aastaga võrreldes 15 protsenti väiksem.
Nii suur miinus tuleneb eelkõige riigi toetuste vähenemisest ja ühisprojektide väiksemast mahust. Kuigi jah. Millega saaks Tartu üleüldse järgmisel aastal kiidelda, kui riigi algatatud ja valdavas osas rahastatud Idaringtee ja Tamme gümnaasiumi ehitust ei oleks?
Seega, tegu on mõneti mitte tavapärase eelarvega. See on justkui eel arve, päris ja õigele eelnev. 2014. aasta on mõtlemiseks antud aeg. Mis oli, mida oli vaja teha ja mis ära tehti. Teisalt: mis tuleb, mida on vaja ja mida tegelikult suudetakse.
Statistikaameti värskelt välja arvutatud omavalitsuste elujõulisuse indeksid jätavad Tartu Harjumaa valdade ja Tallinna järel teise kümne algusesse.
See koht pole iseseenesest halb. Halb on tulevikule antud hinnang. Tartu saab küll oma eluga hakkama, aga ta pole võimeline edasi viima ümbruskonna majandust, veel vähem suudab olla rahvusvaheline keskus.
Eelnev seisukoht on refereering, allakirjutanu on vaid sõnumitooja. Me räägime hüpoteetilise haldusreformi käigus tõmbekeskustest. Eks Tartu on kindlasti tõmbekeskus. Viidatud uuring rääkis kasvukeskustest. See on hoopis teine vaade asjadele. Küsimus on, kas tartlased, linnavõim nende hulgas, viitsivad ja suudavad kasvukeskuse teemaga tegeleda.
Vähenev eelarve ei ole praegust koalitsiooni koosseisu silmas pidades sugugi halb. Meenutame seda muretust, millega Keskerakond ja Reformierakond eelnenud kümmekonna aasta jooksul eelarveraha põletas. Üle riigi kõrge hinnatasemega tuntuks saanud ehitused. Projektid, mis uhkelt liigitati innovaatilisteks, kuid mis nüüd on nende projektide järjekorras, mille olemasolu vaikselt unustusse vajub.
Eelmisest väiksema eelarve alla mahub siiski omajagu plusse kandvaid ridu. Riigi toetatav pedagoogide palgatõus, lasteaednike, kultuuri- ja sotsiaaltöötajate uued suuremad palgad. Otseselt inimeste eest hoolt kandvate spetsialistide palgatõus on uue eelarve parim osa. Aga 5–10-protsendised kasvud on eurodes üsna napid.
Seega, ka 2015., 2016. jne aastal peaks betooni ostu kõrval ruumi jääma inimestesse suunatavatele investeeringutele.
Tähelepanuta ei saa jätta ka mahult väikest, aga sisult palju suuremat, 140 000 eurot käsutavat kaasavat eelarvet. 150 ettepanekut, millest pooled pääsesid sel nädalal toimuvale hääletusele, on algatuseks hea küll. Omajagu häirivat on aga protsessi korralduses. Põhieelarves oleva ülelinnalise objekti (Anne kanali WC) jätmine kaasava eelarve hääletusse pole millegagi põhjendatud.
Kindlasti saab kriitikat linlaste soovist väiksem ja eelkõige erasektori algatusel baseeruv laste hoiukohtade arvu kasv. Paraku peame arvestama tõsiasjaga, et viie aasta pärast on Tartu sündide arv tänasest märkimisväärselt väiksem. Teravaks probleemiks muutub hoopis see, kuidas kahaneva nõudluse olukorras teenust rahastada.
Lõpuks jõuame eelarve selle osani, millest ükski, ei koalitsiooni ega opositsioonierakond, mööda vaadata ei saa. Üldvalitsemiskulud. Kahjuks seisab seal, kindlasti kergesti seletatav rasvane 16-protsendine kasv. Kahanev eelarve. Kasvavad valitsemiskulud.
Riigi panusena uued teed ja sild ning uus gümnaasiumihoone. Oma kohapealse panusena rohkem ametikohti või paremat palka alushariduse, kultuuri- ja sotsiaalvallas. Aga ka abilinnapeadele ja volikogu esimehele. Need on 2014. aasta Tartu linna eel arve tunnusjooned.