Pianisti raha kulub kontsertide andmiseks

Raimu Hanson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tanel Joamets Tartu Ülikooli aulas musitseerimas valgel klaveril.
Tanel Joamets Tartu Ülikooli aulas musitseerimas valgel klaveril. Foto: Sille Annuk

Tanel Joamets teeb ajalugu. Nimelt ei ole Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalist antud interpreedi aastastipendiumi 120 000 krooni varem ühelegi tartlasest muusikule. Millele ta selle raha kulutab?


Igal aastal saab selle stipendiumi vaid üks Eesti interpreet või ansambel. Nüüd saite teie. Kuidas te selle raha kasutamist selgitate, kui läheb aruande esitamiseks?

See on tegelikult üsna puhtal kujul loominguline toetus, detailset aruannet ei nõuta. Aasta jooksul on vaja anda vähemalt viis kontserti, neist vähemalt üks välismaal.

Olen viimasel 15 aastal seda mahtu kauge kaarega ületanud. Ja veelgi tihedam tuleb eelseisev aeg – kontserdireisid Austrias, Itaalias, Soomes, Kasahstanis, kaks tuuri Venemaal, päris palju esinemisi ka Eestis. Ühe tingimusena kuulub stipendiumi juurde plaadi väljaandmise nõue. Loodan ka sellega toime tulla.

Kuna olen loominguliselt ahne, siis olen järgmiseks hooajaks planeerinud suuremaid algatusi. Ma ei ole mitte üks raas kohustatud seda stipendiumi küll projektide korraldamisele kulutama, aga teadmine, et ma võin mõningaid rahalisi riske võtta, võimaldab mul juba ette suuremaid lubadusi välja jagada.

Neljapäeval on teie kontsert Tartu Ülikooli aulas, kavas üht-teist Chopinilt ja Rahmaninovi etüüdpildid. Miks just Rahmaninov?

Hakkasin Rahmaninovi üheksat etüüdpilti, oopust 39, tõsiselt harjutama möödunud kevadel. Tegelikult alustasin juba 1995. aastal selle tsükli õppimist, tundsin tookord kohe, et tahaksin teost kunagi tervikuna mängida, aga tollal ei käinud mu jõud ja oskused sellest veel üle.

Ei ole ka kunagi olnud sellist pikka perioodi, mille jooksul saaks järjest nokitseda, ikka on mõni kontserdireis või orkestriga esinemine eelisjärjekorda tulnud. Sel hooajal jätsin Venemaa-turneed vahele, sest tahtsin perekondlikel põhjustel talve kodus veeta – meie perre sündis kolmas laps.

Nii sain ühe hooga lõpuks sellest suurest muusikatekstist läbi närida. Ja kui tundsin, et aeg hakkab küpseks saama, otsustasin kontserdi korraldada. Mitte vastupidi, et kuupäev oli ees, ja ma pidin mõtlema, keda või mida mängida.

Ja miks just Chopin?

Vastukaaluks grandioossele ja traagilisele Rahmaninovile olen eeloleva kontserdi kavasse valinud Chopinilt tantsulisemad ja pisut helgemad teosed.

Chopini pool on küll niimoodi juba kujunenud, et olen mõnda aega seda maikuud silmas pidanud ja mõelnud, mis sobiks selle Rahmaninovi kõrvale.

Märtsi algul oli Chopinil suur juubel, 200 aastat sünnist, ja Eesti Muusikaakadeemia korraldas klaveriosakonna õppejõudude kontserdi, kus igaüks nõustus midagi Chopinilt mängima.

Mul läks see esinemine hästi, ja ma sain vabaks mõningasest kahtlusest. Et kas just mina olen see, kes peaks ja tahaks Chopini mängida.

Millest on tingitud Rahma-ninovi etüüdpiltide traagilisus?

Huvitav küsimus, ja vastuseks võiks olla tervet raamatut hõlmav uurimus.

Rahmaninovi valuline eneseväljendus kujunes välja juba nooruses, edasi arenes see aina isikupärasemaks ja hingestatumaks. Oopus 39, viimane Venemaal kirjutatud teos, on vahest ehk üldse kõige valusam. Aga miks?

Võib-olla on see geniaalselt tundliku inimese kaastunne inimeste hingevaludele üleüldse. Sest alati ei leia kunstniku enda eluteelt suuri vapustusi.

Ka Rahmaninovi elutee on pealtnäha normaalne, tegelikult ei läinud tal heliloojaks kujunemine sugugi siledalt, oli ka eneses kahtlemisi ja sügavat depressiooni.

Ja millest on tingitud etüüdpiltide grandioossus?

Sellele küsimusele on veelgi raskem vastata. Tsükkel kestab 45 minutit, selles on erakordselt pikad ja tuumakad, väga suurt emotsionaalset pingutust nõudvad kaks aeglast etüüdpilti – teine ja seitsmes. Need tasakaalustavad ülejäänuid, kiireid.

Ja mitte kõik kiired etüüdid pole silmipimestavalt virtuoossed ja sädelevad. Vastupidi, neis kõigis on mingi nukker alatoon, «pildiks» on pigem igatsus, meeleseisund.

Milles seisnevad intervjuu algul mainitud rahaliselt riskantsed projektid, mida võite nüüd aastastipendiumile tuginedes lubadusena välja jagada?

Selle stipendiumi toel tahan sügisel alustada kaks hooaega kestvat enda soolokontsertide sarja «Kaheksa portreed». Iga kontserdi kava koosneb vaid ühe helilooja teostest.

Sari algab Mozarti portreega 13. oktoobril, edasi tulevad Chopin, Rahmaninov ja Debussy ning hooajal 2011/12 Schubert, Skrjabin, Grieg ja Brahms.

Aulas ja koolis
• Pianist Tanel Joamets annab Tartu Ülikooli aulas homme, 13. mail algusega kell 19 soolokontserdi.
• Kavas on Chopini kaks poloneesi, neli masurkat, etüüd ja fantaasia-eksprompt ning Rahmaninovi üheksa etüüdpilti – op 39.
• Järgmine kontsert teistsuguse kavaga on 4. juunil Triestes (Itaalia).
• Tanel Joamets (41) töötab aktiivse kontserditegevuse ja Tartu muusikaelu edendamise kõrval alates 1994. aastast klaveri eriala ja improvisatsiooni õppejõuna Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning alates 1997. aastast ühtlasi Elleri-nimelises Tartu muusikakoolis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles