Psühhiaatriakliiniku lasteosakonna vanemõe Ruth Tohvre sõnul on vaimse tervise probleemide pärast muretsevad vanemad sageli lootust kaotamas. «Kas nüüd lõpuks oleme õiges kohas, kas teie saate aidata?» küsivad nad kliinikusse jõudnult.
Paharetiga töö nõuab head võtit
2. detsember 2013, 09:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel nädalal tuli avalikkuse ette pealtnäha tagasihoidlik uudis, mis kadus paljude teiste sekka: Norra toetuse toel plaanitakse paari eelseisva aasta jooksul luua laste vaimse tervise keskused Pärnu, Ida-Viru ja Lõuna-Eesti piirkonda.
Ida-Viru ja Lõuna-Eesti piirkonda loodavate keskuste taga on Tartu ülikooli kliinikum, täpsemalt psühhiaatriakliiniku lasteosakond.
See tähendab, et laste vaimse tervise teenuste tase ja kättesaadavus võiks tulevikus paraneda. Samuti peaks paranema lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate ning tervisevaldkonna spetsialistide, samuti politseinike ja õpetajate koostöö.
Valgas, Võrus ja Põlvas
Mis Lõuna-Eestit lähemalt puudutab: nimelt tuleb väljapoole Tartut kolm laste ja noorte vaimse tervise nimel töötavat meeskonda. Need paiknevad Valgas, Võrus ja Põlvas.
Psühhiaatriakliiniku lasteosakonna juhataja Inna Lindre ütles, et nii Euroopa kui Ameerika kogemus näitavad, et esmatasandi abi on väga tähtis.
Igas kohapealses meeskonnas hakkavad tööle eriettevalmistuse saanud õde, sotsiaaltöötaja ja psühholoog. Nemad peavad olema need, kes oskavad probleemidega lapse või noore kohta öelda, kui kriitiline olukord on. Kas psühhiaatri konsultatsiooni on üldse vaja, kas seda on vaja kohe või kahe nädala pärast.
Lastepsühhiaatri Madis Parksepa sõnul tekib sel viisil sõel, mis hoiab ära selle, et psühhiaatri vastuvõtte ei ummistaks mittepsühhiaatriliste probleemidega lood.
«Käitumishäire on esialgu vaid sümptom,» selgitas ta. «Selle taga võib olla tõsine haigus. Aga põhjus võib olla muus. Näiteks selles, et üks vanematest on ära läinud välismaale ning killustunud peres ei tegele keegi lapsega.»
Äratundmine, kuhu last päriselt suunata, on tema sõnul väga tähtis. Kas see on kriminaalne küsimus ja politsei valdkond või lastekaitse või hoopis meditsiiniline probleem – loodavad vaimse tervise keskuse meeskonnad peaksidki aitama selles kõiges kiiresti selgusele jõuda.
Parksepp tõdes, et niisugust võimalust, et neis meeskondades hakkaksid igal pool töötama ka lastepsühhiaatrid, lähiajal ei teki. «Psühhiaatrit ei peagi igal pool olema. Suureneb hoopis õe vastutus ja roll. Kui vaja, siis tagame psühhiaatri konsultatsiooni Tartust,» ütles ta.
Arstid tunnistasid, et praegu on esimene abi üsna kaootiline ja koordineerimatu. Seda näitab ka kirjeldatud Karoli lugu. Käitumis- või meeloluhäirega lastega satuvad tegelema spetsialistid väga erinevatest asutustest ning näiteks Põlvas või Võrus hädasolev laps ei pruugi õiget abi leidagi enne, kui ta perel jätkub söakust panna aeg kinni Tartusse lastepsühhiaatri vastuvõtule.
«Tartusse jõudes on ta aga oma keskkonnast eemal, me teame vaid, et lapsel on mingid probleemid, aga neid probleeme peame siit kaugelt alles uurima hakkama,» selgitasid Madis Parksepp ja Inna Lindre.
Lõuna-Eesti vaimse tervise keskuse meeskonnad hakkavad töötama Lõuna-Eesti haiglas, mis asub Võrus, Põlva haiglas ja Valga haiglas.
«Ka on meil kokkulepe Tartu tervishoiukõrgkooliga, kus avame sel talvel õpperühma koolitamaks vaimse tervise õdesid,» rääkis Inna Lindre. «See on spetsialistiõpe, kuhu tulevad ennast lihvima juba väljaõppinud õed.»
Kes on abivajaja
Madis Parksepp ütles, et ebahariliku käitumise või kurbuse taga võib olla psüühikahäire siis, kui neile sümptomitele lisandub lapse toimetulematus igapäevaeluga. See võib olla halb edasijõudmine koolis, suhtlemisraskused koduste ja sõpradega ning söömis- või isegi sõltuvusprobleemid.
Madis Parksepp ja Ruth Tohvre ei arva, et moodsa aja noore põlvkonna vaimne tervis oleks kehvem kui näiteks varasemate põlvede oma.
«Lapselt oodatakse lihtsalt palju rohkem kui varem,» ütles Parksepp. «Ta peab toime tulema väga suure hulga infoga, mis tuleb nii koolist ja päriselust kui meediast ja sotsiaalmeediast. See nõuab väga suurt kohanemisvõimet.»
Küsimuse peale, mis võiksid olla lapse hingele need kolm kõige vajalikumat paid, vastasid kõik, et loomulikult vanemate olemasolu, pere ühine aeg ning oskus tunda koos rõõmu.
«Tuleb tahta oma «raskes» lapses näha head,» lisas Madis Parksepp. «Kiitusega on võimalik nii mõndagi korda teha ja lihtsa positiivse sõnaga mõnd katkist kohta parandada.»
Ruth Tohvre rõhutas, et psühhiaatri juurde võib pöörduda saatekirjata ja sellest pöördumisest ei jää tänapäeval jälge ei lapse ega ta vanemate edasisse saatusse.