Armastus

Ei, jõulud ja armastus pole sünonüümid. Ka valentinipäeva ja armastuse vahele ei saa panna võrdusmärki. Armastus kas on või ei ole. Armastus pole ühe kindla päeva asi.

Armastus on igatsus. Kohati on armastus valus. Seda siis, kui sulle väga kallist inimest pole lähedal. Kestku lahusolek kas või nädal, päev või tund, olgu vahemaa üks või 10 000 kilomeetrit. Kuid ka armastatu eemal olles armastus säilib. Mõtetes ja värelusena su sees.

Olen õnnelik inimene, sest mul on igatsus, mul on kohati valus ja sisimas on mul iga päev pühad. Ma armastan.

Priit Rajalo

Tänu

Lapsena süütasime koos vennaga jõuluõhtul igale pereliikmele küünla ja jälgisime, kelle oma kauem põleb – selle elutee pidi tulema kõige pikem. Nüüd meenutab küünlaleek pigem neid, keda meie kõrval enam pole. Näiteks ema.

Lapselik jõuluärevus on asendunud täiskasvanu mõtlikkusega. Jõuluõhtul läheb mõte ka elavaile, kes on mingil põhjusel meie eluteelt kadunud. Põgus kurbus seguneb tänutundega nende armastuse eest, kes on sul olemas. Õnneks pole ka lapselik õhin ja ootusärevus kusagile kadunud – need vaatavad vastu mu tütre silmadest.

Kristel Rõss

Usk

Tulevad jälle mustad jõulud, ohkas taksojuht läbi vihmasaju sõites. Ei tasu musti mõtteid mõelda, kostsin vastu. Aega ju veel on, tuleb lihtsalt uskuda valgetesse jõuludesse.

Alati tasub ja lausa tuleb rohkem uskuda. Endasse, kallitesse lähedastesse, sõpradesse, tuttavatesse, naabritesse, töökaaslastesse, päikselisse suvesse ja lumisesse jõulu. Uskugem sellesse, mis on meile kallis ja tähtis. Usuta oleme õnnetumad, sest selleta pole lootust. Tehkemgi uuel aastal nii, et usume rohkem heasse ja kardame vähem halba.

Vilja Kohler

Igatsus

Uue aasta lähenemine annab võimaluse paremat igatseda ja loota, et ehk saabub soovitu järgmisel aastal. Olgu see siis piltsile raeplats, liiklusolukorda parandavad sillad või korralik jalgpalliväljak, mida šveitslased Tartusse tulles enam ei narriks.

Tähtis on eesmärk, mille poole püüelda. Kui igatsus täitub, saab ka nautida sellega kaasnevat rõõmu. Küll aga ei tohi joovastuses ja kahhelkivide läikes unustada uut eesmärki valida, mille täitumist igatsema asuda.

Martin Šmutov

Meenutus

Oli vist eelmisel aastal, kui kirjutasin lugu Tartu kodututest. Sestpeale kripeldab hinges ühe kodu kaotanud naise jutt, kuidas tal jõuluõhtul ei olnud ühtki kohta, kuhu minna. Ei sõprade juurde, ei sugulaste kuuse äärde. Seisis kogu jõulõhtu ühes trepikojas, et vähemasti külm ei näpistaks.

See on nii valus mõtelda, et igast kandist pealesurutavate krediitkaardi ja kommertsjõulude pärast hakkab suisa piinlik. Kas jõulurõõmu saab ikka ostukärusse kuhja laduda? Kõigest müüdavast nännist palju olulisem jõulutunde looja on ju kodu ja lähedastering.

Jüri Saar

Üllatus

Mida lähemale jõuludele, seda enam tundub kogu maailma tähelepanu koonduvat sellele pühale. Suur oli aga mu üllatus, kui juhtusin kuulma, et ilus muistne lugu Jeesuse Kristuse sündimisest Petlemmas läheb tõeliselt korda vaid kolmandikule maailmast.

Ülejäänud osa inimkonnast – kokku kaks kolmandikku – moodustavad budistid, hinduistid, konfutsianistid, moslemid ja teiste religioonide pooldajad, aga ka ateistid, võitlevad ateistid ja kirglik kirikuvastaline kirjanik Ervin Õunapuu. Kauneid nääre neile!

Raimu Hanson

Hämming

Olen hämmingus. Miks oleme mõelnud jõulud endale kohustuste hunnikuks? Kohustus kingitusi muretseda, kohustus laste sussidesse ööpimeduses maiustusi poetada, kohustus jõulupuu tuppa tuua, kohustus jõuluõhtul pidulauas istuda, kohustus

Kohustused väsitavad. Aga kõik saab alguse mõtlemisest. Mõelgem kohustused pigem võimaluseks kõike seda teha. Ja jõulude sisu muutub. Olen hämmingus – kui lihtne see tegelikult on. Vähemalt sõnades.

Margus Ansu

Kahtlus

Kahtlemine võib olla nii vabastav kui vangistav. Kõik sõltub sellest, kas kahtlemine võtab haiglaslikud vormid või mitte. Kahtlemine võib meid päästa halbade otsuste ning nurjatute inimeste käest, ent samas võib peletada eemale parima sõbra. See võib meilt võtta vabaduse riskida ja teha inimese vutlaris.

Niisiis kahelgem, aga mõistlikkuse piires. Ateistidele teadmiseks: ka kristlased kahtlevad. Kui juudid poleks Kristuses kahelnud, siis ei oleks saanud sündida kristlust. Kui inimene oma veendumustes ei kahtle, siis ei saa ta oma usus kasvada. Nii paradoksaalne kui see ka pole, on kahtlus usu võimsaim tugi.

Nils Niitra

Mõtisklus

Kui olin päris pisike, tõmbas vanaema mulle külmal talvel villased sokid jalga ja tõstis ahjuõõnsusse istuma.

Seal oli hea soe oma lapsemõtteid mõlgutada: arutada, millal naabri-Ellen kuulujuttudega jälle külla põikab või kuidas vanaema raskete veepangedega kaugelt kaevult kohale jõuab.

See ahjuõõnes istumine tuleb alati jõulude ajal meelde. Siis istun jälle, jalad vastu ahju, ja juurdlen. Küll veidi teistsuguste asjade üle.

Mõelge teiegi! Ükskõik kas häid või pisut kurbi või suisa üleannetuid mõtteid. Aga mõelge mõnuga. Ega asjata ütle luuleread: «Mõtelda on mõnus. Rääkida on raske. Ärge sellepärast pead veel norgu laske.»

Kai Väärtnõu

Kartus

Mul on kartus, et jääme lagedale või paremal juhul võssa, sest metsade raiumine on jätkuvalt hoos. Ma kardan, sest ma kuulen oma kodu ümber pea katkematut saagide undamist, aga Eesti Metsatööstuse Liidu tegevdirektor Andres Talijärv kurdab raadios, kuidas puitu ikka ei jätku ja seda peab vedama sisse Venemaalt.

Talijärv räägib, et raiete piiramine teeb maainimesi töötuks. Pehmes sügiseses metsas litsub aga puujuuri puruks harvester, mis on juba jätnud tööta mitu meest.

Martin Pau

Imestus

Jõulusid on nimetatud imede ajaks, mind aga panevad need päevad, õhtud ja ööd üha imestama. Imestan selle üle, kuidas üks nii ammu sõlmitud kokkulepe on tänase päevani kestnud ja kindlasti edaspidigi kestab. Sedagi imestan, et Raadi kalmistu on igal jõuluõhtul võbelevvalge, ega kahetse, et minu süüdatud küünal teiste tuhandete seas silma ei paista.

Imestan seda, et tunnen veel täiseas mehena jõulupakki avades isevärki ärevust, ja imestan mõtteid, mis terve aasta mu pähe ei tule, aga igal jõuluõhtul kuskilt mu meeltesse maanduvad.

Vallo Nuust

Unistus

Ilm on hukas, talved kah. Seepärast unistan lumest, õigemini suurtest, kõrgetest ja kohevatest hangedest. Sellistest, nagu kunagi vanaema ja vanaisa pool olid, kuhu sai kaevata inimesekõrgusi koopaid.

Teiseks unistan pildistada hunti, seda eestlaste vihatud looma. Mina ei saa aru, kust on see viha pärit. Mina teda ei karda – tuleb susi metsas vastu, teeksin talle kohe pai. Hunt ja inimene võiksid ära leppida, vähemalt kord aastas.

Ove Maidla

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33