Mari-Leenu päästis hullemast vaid turvavöö
26.11.2007 14:34
Verni Leivak, Postimees
Lauljatar Mari-Leen Kaselaan on veendunud, et hiljuti libedal
Tallinna-Tartu maanteel juhtunud õnnetusest pääses nii tema kui bändi
klahvpillimängija eluga vaid tänu kinnitatud turvavööle. |
| |
|
 |
«Hea, et koera kaasas polnud. Temal pole ju turvavööd,» hellitab Mari-Leen oma Chicat. Laulja arvab ka, et autokoolis peaks olema kohustuslik libedasõidu kursus.
Foto: Marina Puškar |
|
|
|
|
Nädala eest Viljandi kultuurimajast soolokontserdilt oma Tallinna-koju naasnud Mari-Leen alustas teekonda ligi paar tundi pärast südaööd.
Osa lauljatari saateansambli meeskonnast asus tagasiteele väikebussiga, Mari-Leen istus aga oma BMW rooli ning et seltsis oleks segasem, kutsus kõrvale ka klahvpillimängija Rene Puura.
«Ta oli enne õlut kah joonud, mõtlesin, et okei, eks siis mina sõidan,» tähendab lauljatar, kes sai juhiload 1. novembril.
Üle katuse ja kraavi
Kell oli umbes pool kolm, sadas laia lund, valitses pilkane pimedus ning tee oli värske lume tõttu erakordselt libe. Jõudnud Mäolt umbes kümme kilomeetrit Tallinna poole sõita, võis Mari-Leenu masinal olla vunki umbes 75–80 kilomeetrit tunnis, kui ta paremale keerates ehk liialt äkilise liigutuse tegi. «See oli ainult väike nõks, aga kohe võttis auto tagumiku vibama – see on tagasillaveoga auto – ja saime kohe aru, et enam pole midagi teha...»
Veel enne kui auto teelt välja ja üle katuse lendas, jõudis Mari-Leen sekundi murdosa vältel end välgukiirusel istmesse suruda ning üritada selga mitte krampi tõmmata.
«Käisime üle katuse ära ja maandusime umbes seitse meetrit eemal kraavis. Küsisin kohe: «Rene, oled sa terve?» Terved olime mõlemad – minul vaid neli sinikat ning muhk peas.»
Autol läks hullemini – esiots lömmis, peeglid küljest lennanud ning üks tagumine rehv tühi.
«Algul oli šokk, aga siis hakkasime vaikselt nalja viskama nagu eestlased ikka,» tunnistab Mari-Leen. Väikebuss pilli- ja helimeestega võttis hädasolijad peale, isa kingitud 1993. aasta BMW jäi veel paariks päevaks kraavi äravedamist ootama.
Pagana hea elus olla
Lauljatar tänab õnne, et turvavöö kinnitamine on talle alati elementaarne olnud.
«Ma ei lase ka kedagi teist autosse, kes seda ei soovi teha – kui ei meeldi, astu välja, sõida bussiga,» kõlab Mari-Leenu kindel põhimõte.
«Sest kui me seda ka seekord poleks teinud, ei räägiks ma praegu sinuga. Siit moraal kõigile. Vahel võivad asjad lihtsalt kokku langeda – oled kaine, ei ületa kiirust, talverehvid all, rihmad kinni, ja sõidad ikka teelt välja. Kõigil võib juhtuda, nii et parem olla ettevaatlik.»
BMW läheb nüüd varuosadeks, sest selle parandamine tuleks kallim, kui auto väärt on. Mari-Leen usub, et kontsertidele ta bussiga sõitma siiski ei hakka – eks mõni pillimees võtab ta ikka peale.
«Aga autost on ikkagi kahju. Minu jaoks on ka asjadel hing sees,» ütleb ta.
«Kui kiiresti võib kõik otsa saada,» mõtiskleb lauljatar. «Järgmisel hommikul ärkasin üles ja mõtlesin: pagana hea on ikka elus olla! Ja kui tühised on meie igapäevamured. Et mida täna süüa teha või kas kellegagi on tüli või sihukesed asjad. Kui mõttetud need on! Hakkasin elu rohkem hindama, kui mats oli ära käinud.»
Ebauskliku inimesena kahetseb Mari-Leen nüüd, et pärast autojuhilubade saamist kohe sõpradele väikest pidu ei korraldanud.
«Selline komme on, et millise arvuga autonumber lõpeb, nii mitu viina pead välja tegema. Olin seda kogu aeg edasi lükanud ja ehk sellepärast juhtuski, et pidu jäi tegemata. Üritan nädalavahetusel asja parandada.»
|
|
|
|
|
kõik galeriid
