Minu lapsepõlve lahutamatu osa oli terve aasta oodatud mardi- ja kadrijooksmine. Harjutasime külalastega varakult esitatavat kava, millega kogusime kuulsust ja olime oodatud naaberküladessegi. Küllap on aastatega sanditamise tava vähenenud, sest järjest rohkem on inimesi, kes turvalisuse kaalutlusel keelduvad kindlalt oma ust avamast. Ja ka selle pärast, et ei peaks pisikesi mardisante vaadates tundma piinlikkust.Võib ju mõelda, et on paratamatu uue aja kommetega arvestada. Näiteks sellega, et tillukesed mardi- ja kadrisandid peavad ukse taga laulmise asemel suhtlema fonolukuga. Või sellega, et ukse taha jõudnud noored räpivad oma muusikaliste iidolite loomingu rütmis. Või sellega, et sandid pärast paariminutilist esinemist küsivad otsustavalt: «Kas raha ei saaks?» Tegelikult aga saab just vanem põlvkond aidata kaasa, et inimesed julgeksid ja tahaksid järjest rohkem pisikestele santidele oma uksi avada ning et santidel neile ka midagi pakkuda oleks. Lisaks koolitunnis õpitule on siin suur töö teha vanemail, kes saavad vahetult jälgida, mida nende santi joosta tahtvad lapsed ka oskavad. Ja uue mardi- või kadrilaulu äraõppimine ei ole teps keeruline – piisab vaid moodsa aja kombel internetti mõne otsisõna toksimisest ning laulud jõuavad õppida soovijani lausa viisistatud kujul. Ning esmane on lastele selgitada, et marti või kadrit jooksmas ei käida raha pärast. Pigem on see koos eeltööga lõbus ettevõtmine! Kuid rahast ei saa tänapäeval ka sellel päeval ei üle ega ümber, sest paraku on paljud täiskasvanud unustanud selleks päevaks õunu või midagi magusat kapinurka varuda, ning nii on santidele tänuks jäetav andam just sentides või kroonides mõõdetav. Pealegi – eks antud vanalgi ajal santidele raha, seda rohkem siiski kadripäeval. Kui sandiks käivate laste silmisse tuleb tagasi rõõm, mitte vaid saamisootus, on ilmselt järjest rohkem peresid, kelle uksed neile avanevad. Ehk on siis ka üha rohkem täiskasvanuid, kes mardi- ja kadripäeva ära ei unusta ning igaks juhuks mõned kommid tagavaraks ostavad. Et eestlastele tähtsad päevad ja kombed taas ausse tõuseksid, tuleb tegutseda kohe. Miks mitte püüda kodusest rõivatagavarast leida sobiv kostüüm ka endale ning koos lastega ringi käies neile näidata, kuidas õige sanditamine käib. Ehk on siis karja-, pere- ja tööõnnegi rohkem, lastega koostegemise rõõmust rääkimata. |
kõik galeriid
