Super-terve Ted (Arvi Mägi) ja doktor Boxclever (Karol Kuntsel)

Rahvas teatrisaalis lööb kaht kätt kokku ja rõkkab naerda. Pärast Tedi lõikusele saatmist on riigimeditsiini tööruumides oma erapraksist kuritarvitaval arstil aeg vastu võtta hüpohondrikust missis Crimley (Luule Komissarov).

Crimleyl pole muud suuremat häda kui ehk vaid liigne rikkus, mida kavalalt endale ampsata.

Kas või väljamõeldud erkrohelise Siberi ravimtaimeleotise abil, mille üle riigipiiri smugeldamiseks tuleb Crimleyl tohtritele vähemalt 10 000-naelane tshekk välja kirjutada. Noh, nii rumal naine peabki libatohtrile pajukit maksma, mõtleb publik mehemoodi naeru müristades.

Ja riiklikule ravikindlustusele lootvad patsiendid, nagu missis Spout (Vilma Luik) ja Tedi haige naine Marlene (Kiiri Tamm) üksnes oodaku oma aega, sest riigieelarvelisel tohtril Glow’l (Aarne Soro) on vähemkindlustatutega aega ka hiljem tegeleda...

Siis, kui unisevõitu ja ignorantse ministeeriumiametniku mister Widelli (Ott Aardam) toodud paberivirnad täidetud saavad.

Siiski - lõpuks, ühes nutika uuriva ajakirjaniku, pisut kohmetu (ja kohtlase) politseinikupreili ja armuvalus vaevleva medõe Bountifuli (Kata-Riina Luide) abil paljastatakse ka kurikaelast tohter ning õiglus seatakse taas jalule.

Kas Viljandi Ugalas lavale toodud inglise näitekirjaniku Peter Horsleri «Lõika maha ja lase jalga» («Cut and Run») on vaid rahvateatrilik pilalugu või peegeldavad tõsikoomilised meditsiinivusserdused ka siinseid tervishoiuapse, riikliku ja erameditsiini vastuolusid, arstide eetika ja patsientide õigustega seonduvat?

Eesti Haigekassa eksjuht Maris Jesse kiikab komejanti Ugala väikeses saalis, naerukurrud suunurkades.

Ajapikku on temast saanud koduse tervishoiu üks portreteeritumaid daame, tihtipeale haigekassa ruigav eelarvepõrsas kaenla all või käsi salakavalalt patsiendi taskus. Vaid sotsiaalministrid Eiki Nestor ja Siiri Oviir on temaga eelarvepõrsa torkimises karikatuuridel konkureerinud.

Et naljalugu eestlastele kodusemaks teha, on brittide riiklik tervishoiuamet tõlkes haigekassa-naljadega asendatud ja nii mõnigi publiku hulgast piilub naerurõkatusis Jesse poole: kas temagi nalja adub?

Mõistab küll, ent möönab hiljem, et groteskini viidud stereotüüpkarakterid (nupukas ajakirjanik, paha ja kahvatu ministeeriumiametnik, varalt vaene doktor, loll ja rikas patsient) kuvandavad olukorra, mida niisugusel kujul ehk ühestki meditsiinisüsteemist (õnneks?) ei leia.

«Naljatükis töötab seesugune stsenaarium lollikindlalt alati ja igal pool, mured on ju samad,» muigab Jesse. «Eriline vinjett on muidugi see, et ka maailma ajakirjandusel on soov tegelikkust juhtida, aidates oma ettevõtlikkusega pisut totut politseinikku.»

Argimeditsiinis see vaevalt nii on kui Vana-Hiina teatrikunstis, kus näitlejate punased ja valged maskid hea või paha tegelinski kohe kätte näitasid.

«Ent näidendis esitatud küsimused on kindlasti ka siin olemas, eelkõige peegeldab see ühiskondlikku arutelu teatud väärtushinnangute üle,» lisab Jesse.

Kas varakamatel peaks olema õigus pääseda samade arstide juurde kiiremini või on kõigil võrdne õigus ligipääsuks nimekate tohtrite juurde, pikad ravijärjekorrad, riigimeditsiini alarahastatus, suhtumine inimesse kui patsienti või klienti, loetleb hiljuti Londonis meditsiiniökonoomiat tudeerinud Jesse etenduses tõstatatud ning siinseski süsteemis tuntud valupunkte.

Holster pole õelast kirjasõnast säästnud patsientegi: nii näeb ootesaalis hädaldavat ja ohkivat, ent tegelikult tervet vanaprouat, enda õiguste eest võitlevat rasedat (noort) naist või ehk-pääseb-ka-tohtri-juurde mõttega tulnud härrasmeest.

«See ei ole ju kellelegi uudis, et paljud tervisehädad pole tingitud viirustest või bakteritest, vaid näiteks elu- ja töökeskkonnast, toitumisharjumustest, ka tegevusetusest. Aga seda, et selline probleem olemas on, näitab kirjanik ilmekalt,» möönab Jesse.

Muuseas, temagi on amatöörteatriga tegelenud, olles omaaegse üliõpilasteatri Valhalla liige. Ning eelmistel jõuludel tuli haigekassa endisel juhil Londoni Eesti Seltsi laval suisa Lumivalgukese rollis üles astuda.

Peter Holsteri radikaalset tekstiarendust analüüsides näib, et inglased on oma püha ja puutumatu riigieelarvelise meditsiini kallale minekut veelgi valulisemalt vastu võtnud.

Iseasi, kuivõrd Ugala lavastaja Andres Lepik seda teadnud on, sest toimivat süsteemi kiitev üldistus kipub lavastusest puudu jääma. Lisaks palaganinaljale aitas tükki südamelähedasemaks muuta riigitohtri Glow’ uhke löök vastu rinda: «Ma olen äraostmatu», mis alatoonilt pigem kodumaise valitsushuumori kui Briti dramaturgia valda kuulub.

«Seesuguste kohtade järgi võib öelda, et ega tekst üks ühele meie konteksti ikka ei sobi küll: sotsiaalministeeriumi või haigekassa jõulupeol - palun väga, aga ega üldsusele pruugi sellised karikatuurid vist midagi öelda,» arvab Jesse.

Üks põhjus võib olla ka selles, et kui Briti ühiskonnas algas seesugune diskussioon enam kui kümne aasta eest, mil toonane peaminister Margaret Thatcher meditsiinireformidega avalikkust raputama kukkus, siis eestlased on oma tervishoiusüsteemi hädasid avalikult alles lähiaastatel praavitama hakanud.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.6