Avaldasite suvel monograafia, mis on tekitanud suurt tähelepanu. Millal tegite raamatuga algust? See töö sai alguse juba ülikoolis õppimise ajal. Ajalooarhiivis praktikal viibides juhtusin lappama Tartu linnavalitsuse projektikaustu. Tasapisi tekkis ettekujutus Tartust, nagu ta kunagi oli. Nüüd viimaks on see raamatuks kokku pandud. Olen tulemusega üsna rahul.Kui rahul olete oma koeraga, kellel on maani ulatuvad kõrvad? See on basset-hound Renzo. Ta tuli tuttava arhitekti bassu-pesakonnast. Mina olin koera võtmise suhtes küll üsna tõrges, aga eks ta võlus mindki ära. Nüüd ei kujuta elu ilma temata ette. Tal on mõnus iseloom, ta mõjub rahustavalt ega taha peremehest rohkem joosta. Peate kohati närvesöövat muinsuskaitseameti vaneminspektori ametit. Kui valus on selle ametimehe piits ja kui magus on tema präänik? See on väga erinev, isiksused ja olud on erinevad. Minul on vist vedanud, mõne üksiku erandiga olen suutnud mälestiste omanikud ära veenda. Mulle meeldib omanikele nõu anda. Kõige suurem rõõm on koos omanikuga avastada paksu värvikorba alt mälestise algupäraseid kihistusi ja näha, kuidas temagi koos sinuga õhinasse satub. Piitsa ehk ettekirjutust tuleb aeg-ajalt möödalaskmistele tähelepanu juhtimiseks kasutada, aga kui vähegi võimalik, üritan seda vältida. Mälestise ja muinsuskaitse nõuete rikkumise eest on karistused väärteo- ja karistusseadustikus ette nähtud ja vajadusel tuleb neid kindlasti ka kohaldada.
Millised on olulisemad ehitised Tartus, mida teil on õnnestunud päästa? Enamasti on päästjaks siiski kas omanik ise või restauraator. Inspektori asi on õigel ajal mõningatele asjadele tähelepanu juhtida või vajadusel pidurit tõmmata. Päästmine on seega enam või vähem õnnestunud koostöö tulemus. Mõnigi mälestis on leidnud hoolitseva omaniku, mõndagi omanikku on õnnestunud aidata. Aga mõned puumajad kunagisel Eesti Rahva Muuseumi krundil on küll suuresti tänu minule püsti. Kahjuks mitte kõik. Kas te olete tundnud oma inspektoritöös, et peate tegema kellelegi liiga, kuigi ei tahaks teha? Jah, probleem on selles, et omanikel napib teadmisi ja vahendeid mälestiste korrastamiseks. Mälestised on sageli hullus seisundis. Paljudele käib mälestise hooldamise kohustus üle jõu ja me ei suuda neid aidata. Mälestistesse peaks riik investeerima vähemalt viis kuni kümme korda senisest enam, omanikele tuleks maksta regulaarset hooldustoetust. Kui palju te olete andnud selliseid kooskõlastusi, mille andmist olete kahetsenud? Seda on ette tulnud. Mu kõige suurem viga oli vist see, et andsin enneaegu järele ja andsin loa demonteerida professor Parroti projekteeritud vallivahi elamu aadressil Näituse 4 sellesama, mille projekt on toodud minu raamatus. Selle osad on küll kuuldavasti alles ja taastamise projektki ootamas, aga ERMi lubatud taastamisest ei ole enam midagi kuulda olnud. Millises suunas on muutunud tartlaste muinsuskaitseteadlikkus? Mulle tundub, et asi läheb paremuse suunas. Kuigi vahepeal on tehtud suuri rumalusi. Näiteks valus on vaadata, kuidas Karlovas, Supilinnas ja mujal on aknaid vahetatud ja sellega hoonete välimus ja varasem harmooniline linnailme tuksi keeratud. Ma ei tea, mida ja kas inimesed niimoodi toimides mõtlevad. Aga õnneks juba vahetatakse plastaknaid ajaloolise kujuga puitakende vastu tagasi. Kahju ainult, et rumaluse likvideerimine läheb kokkuvõttes maksma miljoneid kroone ja eurosid, mida oleks saanud kasutada muul otstarbel. Millised on kolm eriti kaunist maja praeguse Tartu vanemast arhitektuurist ja millised on kolm eriti kaunist maja nüüdisarhitektuurist? Mis asi on nüüdisarhitektuur ja kust see piir jookseb... Mõnekümne aasta pärast on see kõik üks ajalugu. Mulle meeldib Tartu ajalooline linnaelamu oma kõrge poolkelpkatusega, näiteks Kalevi 11 või Kalevi 20, nende hoonete proportsioonid, samuti veel säilinud ajaloolised palkidest kõrvalhooned. Samuti meeldib korporatsiooni Neobaltia konvendihoone Kastani 1, eriti kui trepihalli võikad värvid õnnestuks asendada originaalilähedastega ja taastada aiakujundus. See oleks üks Tartu pärle. Arhitekt Nikolai Kusmini projekteeritud villa Aardla tänavas on üks seni avastamata okasroosikese loss. Uuematest hoonetest nimetaksin ehk Fortuuna 1 ja Plasku, neis mõlemas on midagi tartulikku. Millised on kolm eriti koledat maja praeguse Tartu vanemast arhitektuurist ja millised on kolm eriti koledat maja nüüdisarhitektuurist? Vanasti ei tehtudki koledaid maju. Või kui mõnd maja sel ajal peetigi koledaks, siis tänaseks on hoonel juba vananemise väärtus ja ehedus. Õnneks juba vahetatakse plastaknaid ajaloolise kujuga puitakende vastu tagasi. Tõeliselt koledad on postkontor, kesklinna kaubahall ja uus kaubamaja. Mitte et viimane arhitektuurilt eriti kole oleks, aga selle jõhkra mahuga rikuti kogu Tartu kesklinn ilmselt üsna pikaks ajaks ära.
> Loe edasi |
