Vanemaid ei valita Või valitakse siiski? Vanemahüvitise ülemmäär on tõusnud 20 000 krooni ligi, alammäär püsib ikka ühel tasemel – ümmarguselt 2480 krooni kuus. Mõttetu on vist küsida, kumb neist arvudest on kaalukam argument, kui vanemad on pandud valiku ette, kas anda veel sündimata lapsele eluõigus või mitte.Liiati on mul kuri kahtlus, et säärane ränk valik on sagedasem just nooremate paaride puhul, kus nii mees kui naine mõlemad alles õpivad ega ole jõudnud seega veel ronida ametiredelil haljale oksale. Kui mitte üksnes «vaprad ja ilusad», vaid ka tudengipaarid tunneksid riigi käegakatsutavat tuge, võiks meil sündida rohkem lapsi. Et see tahtmine pelgalt retoorikaks ei jääks, tuleb muuta vanemahüvitise kord õiglasemaks: suurendada selle alammäär pooleni keskmisest palgast ja siduda see iga-aastase palgatõusu külge. Selle raha eest saaks tudengipere Tartus juba toa üürida ja vähenõudliku lapsehoidjagi võtta – kui õnneks läheb. Praegu on aga nii, et kui meie loo potentsiaalsed tegelased pole omakorda osanud valida selliseid vanemaid, kellel on võimalus neid lahkesti toetada, lükatakse lastemõte lihtsalt ebamäärasesse «helgesse» tulevikku. Second-hand'ist ei osta Ega lapse vajadused siis sellega otsa saa, kui ta pampersieast välja kasvab. Nõksuke aitaks peret edasi see, kui pikendaksime vanemahüvitise maksmise aega senise ühe aasta ja nelja kuu pealt lapse aasta ja üheksa kuu vanuseni. See on tehtav, see on võimalik. Mõne aja pärast jääks ainult lapsetoetus – lapsetoetus, mis on aastaid püsinud ühesuurusena ehk 300 krooni kuus. Ometi on üheainsagi aastaga – augustist 2005 augustini 2006 – tõusnud toidukaupade hinnad 6 protsenti. Kiiresti sirguvate laste rõivatükke annab veel korduvkasutusse võtta, kuid toitu juba second-hand'ist ei osta. Seega on vaieldamatult tarvis suurendada ka lapsetoetust. erakonnad on üsnagi marginaalne nähtus, ent ilma lasteta ei püsi ei riik ega rahvas. Tõsi, riigieelarvest nõuaks see meede tubli tüki, aga eks me ole ju viimasel ajal vaielnud pigem selle üle, millise erakonna mõjualusele, millisele ametkonnale tuleks lisaeelarvest – kordan: lisaeelarvest – kopsakam summa. Leppigem siis kokku ja andkem lastele – pühime ühtlasi tüli majast välja. Seda enam, et erakonnad on üsnagi marginaalne nähtus, ent ilma lasteta ei püsi ei riik ega rahvas. Või julgeb keegi vastu vaielda? Järk-järgult tuleks pikendada ka lapsetoetuse maksmise iga: noore puhul, kes veel ise ei teeni, vaid käib alles kõrg- või ametikoolis näiteks 23. eluaastani, nagu on nii mitmeski Euroopa riigis. Vanematöö väärtus Meie rahvastikukäitumine on säherdune, et vähemalt pooled lapsed sünnivad vallaslastena. See on tõsiasi, meeldigu see meile või ei. Suur osa emasid söandabki jäädagi meheta last kasvatama. Üksikvanema toetus – 300 krooni kuus – võiks ju naerma ajada, kui poleks nii mõnelgi puhul sõna otseses mõttes igapäevase leiva küsimus. Tuhande krooni peale kannataks ühiskond selle juba praegu tõsta, ja kui meie majandus jätkuvalt imesid teeb, siis edaspidi ehk edasi. Elame, näeme. Üks vanematöö varjukülgi, mis kipub kergesti kahe silma vahele jääma, on pensioni arvestamine lapsekasvatamise aastate eest. Ema või isa võib rahumeeli kolm aastat oma last kantseldada, oskamata arvatagi, et tähtsatesse paberitesse läheb see aeg sedasi kirja, nagu oleks ta ainult kolm-neli kuud tööd teinud. Sest riik tasub niimoodi tema eest sotsiaalmaksu. Selle natukese oleme lapsi kasvatavale vanemale küll võlgu, et tema tööaasta läheks täie eest kirja. Vähe sellest, me peaksime hoopis läbi mõtlema korra, kuidas maksta tulevikus vanemale pensionilisa – vastavalt suureks kasvatatud laste arvule. Ja kui ema (või isa) on kolm aastat ühtepanu töölt ära olnud (kahe lapsega kaks korda kolm aastat), tuleks talle ja temasugustele luua täiendkoolituse toetus, mis lihtsustaks tema tagasipöördumist tööturule. Täisinimese otsused Kui tudengiperre, kes päris omapead toimetab, sünnib täna laps, kipub see õppimise seisukohalt lõppema fiaskoga: isa tuleb koolist ära, et minna tööle, ja ema tuleb koolist ära, et jääda lapsega koju. Ometi ei pruugiks see nõnda olla. Kui poole keskmise palga suurusele vanemahüvitisele lisanduks kindel teadmine, et saad lapse iga kell sõime või lasteaeda jätta, et aia vanemates rühmades on alusõpe tasuta, nagu on tõeliselt tasuta kogu koolitee kuni keskkooli lõpuni välja, võiks nooruse tarmuga hõlpsasti ühitada õpi- ja pereelu. Et me vanusest sõltumata paindlikke töövõimalusi vajame, näitavad kõik uuringud. Ja veel – sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et 60 protsendile gümnaasiumilõpetajatest tuleb tagada tasuta kõrgharidus. See võtaks paljudelt ära sellegi paine, et kuidas ja millal suudab ta ükskord õppelaenu tagasi maksta. Kui võtaksime kõik need konkreetsed asjad ühiselt ära teha, ei pruugiks noor inimene tunda end lõksuaetuna, vaid võiks täisinimese kombel langetada oma suuri otsuseid. |
