Eesti Raadio ajakirjanik Sulev Valner kirjutab kultuuriministrist, kes nimetas riigikogu ees vaba ajakirjandust müüdiks, ja ütleb, et see meenutab talle 1934. aastat ja vaikivat ajastut. Ajakirjanikele soovitatakse vähemalt poliitika osas vait olla.

Näib nii, et klassikaline küsimus «Kas me sellist Eestit tahtsime?» on sel sügisel asendumas uue moeteemaga – kui halb on Eesti meedia?

Samal teemal: Palmaru uurib 50 000 krooni andmist propagandafilmile Palmaru: ringhäälingunõukogus peaks olema vaid poliitikud Kultuuriminister Palmaru kisub riigiraadio juhtidega segast riidu

Kui see jutt tähendaks eelkõige ja ainult meediakriitikat, siis mis saab kellelgi olla selle vastu, et esitada ajakirjanike tööle kõrgemaid nõudmisi. Isegi tahaks igal hommikul paremat lehte lugeda, ainult väga häid raadiosaateid kuulata ja õhtuti sisukamaid teleprogramme vaadata.

Meedial on kahtlemata suur võim ning see eeldab ka tõsist vastutust. Ja vigu teevad ka ajakirjanikud, pole mingit põhjust seda salata.

Vaikiva ajastu ihalejad

Aga millegipärast on mul tunne, et asi pole ainult selles. Ning paljude sõnavõtjate jaoks kohe üldse mitte selles.

Kui vaadata kogu seda retoorilist rünnakut väga paljude ütlejate suust suhteliselt lühikeses ajavahemikus – Palmarust, Savisaarest ja Reiljanist kuni erukindral Einselnini –, siis jääb küll vägisi mulje, et paljud neist ei ürita lihtsalt meediat konkreetsete vigade eest kritiseerida, vaid kaugem soov on kogu praeguse Eesti (väidetavalt ühekülgne) meedia võimalikult elimineerida.

Muuta see ühel või teisel viisil kui mitte olematuks, siis vähemalt võimalikult mõjutuks.

Meile, ajakirjanikele, öeldakse: kuna te kõik olete nii- ja naasugused, siis parem, kui te oleks lihtsalt vait. Vähemalt teatud teemade puhul ja eriti poliitika osas.

Eriti huvitav oli kuulda kultuuriminister Raivo Palmaru 11. septembril riigikogu kõnepuldist ütlemas: «Eesti ajakirjanike ja poliitikute seas on käibel müüt vabast ajakirjandusest. /…/Mis seos on sellel müüdil tegelikkusega? Mitte mingisugust.»

Kui rääkimine vabast ajakirjandusest Eestis on üldse müüt ja ministri hinnangul meil sama hästi kui polegi praegu vaba ajakirjandust üldse olemas, siis on see ikka väga kõva sõna tema poolt.

Kas me kujutaks ette kultuuriministrit riigikogu kõnepuldist näiteks ütlemas, et Eesti teatrites ei tehta praegu ühtki korralikku lavastust, kuna seal lihtsalt ei tööta ühtki head näitlejat? Või et eesti kirjanikud ja heliloojad pole enam ammu loonud ühtki lugemist või kuulamist väärivat teost?

Võib ainult ette kujutada kultuuriüldsuse võimalikku reaktsiooni sellisele avaldusele.

Palmaru loogikat pidi edasi minnes võiks tema järgmine samm olla ettepanek, et suuremad ajalehed riigile tagasi ostetaks, lähtudes Eesti Raudtee erastamise tagasipööramise eeskujust.

Huvitav, kui palju peaks riik näiteks Postimehe tagasiostmiseks Schibstedile pakkuma? Või ostaks tagasi Eesti Päevalehe ja nimetaks selle taas Rahva Hääleks?

Aga ilma naljata: Palmarut, Savisaart, Reiljanit ja teisi kuulates tuleb pigem meelde 1934, Konstantin Päts ja vaikiv ajastu. Muide, huvitav on siinkohal tõdeda, et samad poliitilised jõud, kes praegu Eesti meediat paika panevad, võtsid värskelt sõna ka riigikogu praeguse koosseisu kahtlase legitiimsuse kohta presidendi valimise osas.

Et kuna mõne erakonna toetusprotsent võrreldes valimistega on langenud, siis polegi sel riigikogu koosseisul enam mingit õiget mandaati. Väga huvitav ettekujutus demokraatiast!

Kvaliteetmeedia nälg

Kogu debati positiivsem külg on paljude inimeste selge ootuse väljendamises, et vajatakse hoopis kvaliteetsemat, usaldusväärsemat, kultuursemat ajakirjandust. Ju siis on tekkinud teatav kvaliteetse ajakirjanduse nälg, mida ükski praegune Eesti leht või muu meediakanal päriselt ei kustuta.

Selline ootus ja nõudlikkus on igal juhul positiivne märk. See tähendab, et pole veel rahva maitse nii rikutud midagi, et tahaks ainult tabloide ja muud kerget meelelahutust.

Võib küll kahelda, kas neid inimesi on ka tegelikult kuigi massiliselt, kes oodatavat eriti kvaliteetset ajakirjandust (mis on paratamatult kallim, sest kvaliteet kujuneb alati tavalisest mõnevõrra kallimaks) praeguste lehtede ja muu meedia kõrval või asemel iga päev tarbiksid. Kuid kindlasti on nende seas mõjukaid inimesi.

Igal juhul on siin signaal praegustele väljaandjatele ja ajakirjanikele mõtlemiseks. Ning mõtlemiskoht ka selle üle, et võib-olla pole ajalehtede-telekanalite-raadioprogrammide seis veel üldse nii kivistunud, et näiteks mõni hea juurdetulev leht endale kohta ei leiaks. Kui saab teha uusi parteisid, siis küllap saab teha Eestis ka uusi ajalehti või telekanaleid.

Kuigi sisenemisbarjäär on iga uue tulija jaoks kahtlemata päris kõrge ehk siis raha ja kannatust peab üritajatel olema palju.

Kuid viimane asjaolu näitab jälle, et ei saa ka praegune Eesti ajakirjandus nii vilets olla midagi, kui lugeja ei torma sugugi olemasolevaid lehti kohe millegi uue vastu vahetama.