Kas olete Eestis juba seenel
käinud? Olen teinud vaid esimese luurelkäigu. Seeni on. Aga esimese korraga ei lähe kunagi väga hästi. Loodan, et – ilm on ju suurepärane – saan seenelkäigu ka põhjalikumalt ette võtta.Millised on teie varasemad kokkupuuted
Eestiga? Välisministeeriumis töötades ja hiljem olen siin korduvalt käinud. Teie majanduslik areng on väga märgatav. Seda on näha nii Tallinnas kui ka näiteks rongiga Narvast pealinna sõites. Murrangulistel aastatel 1990 ja 1991 olite NSV
Liidu suursaadik Rootsis. Millisena tundus teile toona tulevik? Venemaa majandus- ja sotsiaalelu ümberkorraldamiseks valitud sihid olid õiged, kuid liikumine nende poole kujunes vaevaliseks. Oli palju kaotusi. Vaadates tagasi, saame sageli aru, mida oleks võinud teistmoodi teha. Aga mis tehtud, see tehtud. 1998. aastal rääkisite Tartus tollase Vene
presidendi Boriss Jeltsini pakutud julgeolekutagatistest Balti riikidele, et
takistada nende liitumist NATOga. Kui tõsiselt te uskusite, et Eesti, Läti ja
Leedu võtavad need Venemaa tagatised vastu ja loobuvad NATOst? Teie ühes küsimuses on kaks huvitavat küsimust – Balti regioon ja Vene-NATO suhted. Meie arvasime, et Balti regiooni julgeolekut vaadates oleks viga nende riikide liitumine Põhja-Atlandi alliansiga, ja pakkusime alternatiivseid – seejuures kollektiivseid – julgeolekutagatisi. Ma arvan siiani, et see [NATOga liitumine] oli viga. Aga kuna nii juhtus ja valiti selline julgeolekumudel, siis... Nii nüüd on.
Edasi Vene-NATO suhetest. Siin on olnud mõlemalt poolt üksjagu vajadust teineteisega harjuda. Meile ehk mentaliteedi, ajaloo, hariduse, eelneva tegevuse ja Venemaa avaliku arvamuse tõttu. See polnud kerge, kuni 2002. aastal sündis Vene-NATO Nõukogu. Sõjalise liiduna ei ole NATO mõeldud uute ohtude, ka mitte rahvusvahelise terrorismi tõrjumiseks. NATO kui alliansi ja tema liikmesriikide kohandamine selleks on keeruline. Millise pilguga vaatate Afganistani kui NATO üht
suuremat ja kõige tõsisemat välisoperatsiooni? Mulle näib, et Afganistan ja afgaani-küsimuse lahendamine on nii keeruline probleem, mille võtit pole võimalik leida ühekorraga, isegi NATOt kaasates. Olin seal kaks kuud tagasi, vestlesime koalitsioonijõudude juhtkonnaga, nägime nende operatsioone, käisime [Põhja-Afganistanis] Mazar-e-Sharifi linnas.
Mida me nägime? NATO on kutsutud tagama stabiilsust. Kuid suurte ülesannetega – taliibide ja sõjapealike mahasurumine, narkoparunitega võitlemine – jääb NATO hätta. Pealegi, mis on NATO Afganistanis? Sõjaväemundrites välismaa mehed, kes ühes või teises kišlakis suudavad korraks veresauna ära hoida. Kuid nad ei tegele rahvusliku leppimisega kõige laiemalt ega vaenupoolte lepitamisega. Tulevikus suudavad Afganistani küsimust lahendada vaid afgaanid ise.
Mida saab siis väljastpoolt nende heaks üldse
ära teha? Muidugi neid aidata, seda lausa peab tegema. Võtame näiteks kas või Afganistani nüüdisaegsete julgeolekujõudude, nende uue armee loomise, milleks on vaja lääneriikide tuge. Või võitlus narkokasvatusega. See on ka küsimus alternatiivist: mida pakkuda
talupoegadele, et nad ei kasvataks mooni? Täpselt. Ja teiseks nn julgeolekuvööndi loomine Afganistani ümber, et narkootikumid sealt välja ei pääseks. Seda kõike saab lahendada vaid kollektiivselt – Lääs, araabia maad, ka Venemaa. Ega te kahetse, et teid ei saadetud
suursaadikuks Kabuli? Seal oleks ju huvitavam kui Tallinnas? Võib-olla... Aga Kabulis töötavad meie saatkonnas kõrgeima astme professionaalid, kes tunnevad kohalikke olusid ja kohalikku keelt, mida mina ei tunne, ning kes on seal enne korduvalt lähetustes olnud. Kuid mina tegelesin peaaegu kaks aastakümmet Põhja-Euroopa ja Balti regiooniga ning olen rõõmus, et saan töötada piirkonnas, mida tunnen paremini.
Teie juurde tulles kohtusin tänaval Dag
Harteliuse, Rootsi suursaadikuga, kes räägib juba väga head eesti keelt. Kas ja
millal hakkate teie seda õppima? Oleneb, kui tihedaks kujuneb minu päevakord. Muidugi, Eestis töötades oleks hädavajalik osata eesti keelt vähemalt olmetasandil. Minul on selline soov olemas, kuidas õnnestub – vaatame. Teie keel on ju piisavalt keeruline. Kui andsite president Arnold Rüütlile üle
volikirjad, siis paljud ei kuulnud teie tervituskõnes midagi uut – ikka
kaasmaalaste õigused, piirileping... Mida uut tahetakse minult kuulda? Mida uut ma saan öelda? Suhted riikide vahel ei ole küsimus mõne inimese soovidest või kellegi isiklik mõttelõng, vaid objektiivne reaalsus, mis kujuneb karmidest objektiivsetest teguritest. Kuni me nende teguritega toime ei tule, seni ei ole võimalik midagi uut leiutada. Kui seda teeksimegi, oleks tulemus väga kunstlik ja elujõetu. Palun, kui keegi ootab minult midagi, siis päris uut oleks parem mitte teha. Midagi uut ja soojendavat? Soojendavat... Uus võib olla ka päris külm. Meil on palju probleeme, mida lahendada. Minu jaoks pole siin küsimus «Kas?», vaid «Millal?». Olen kindel, et leiame kõigepealt lahendused laual seisvatele probleemidele ja siis saame vaadata, kuhu edasi liikuda. Me oleme kaks naaberriiki, geograafiast üle ei astu. Seetõttu tuleb suhteid arendada nii, nagu see on tavaliselt heade naabrite vahel. Nagu Vene-Soome suhted, mis on hea näide, kuidas oleme suutnud ületada NSV Liidu-Soome ja Vene-Soome suhete varjud ja probleemid ning teinud praegustele põlvedele selgeks mineviku. Venemaa ja venelaste teadvuses on ju suhtumine Eestisse ja eestlastesse sõbraliku varjundiga. Milline on esimene, kõige pakilisem lahendamist
vajav probleem? Meil tuleb lõpetada piirilepingute küsimus... See on ju tupikteema, sest Venemaa soovib uuesti alustada läbirääkimisi, mida Eesti ei taha. Nagu ütles välisminister Urmas Paet: me võime teha küll avalduse, et meil pole territoriaalseid nõudmisi, kuid uusi piiriläbirääkimisi ei tule. Uusi piiriläbirääkimisi ei tule, nõus. Aga mis puudutab uut piirilepingut, siis – kui teie räägite kogu aeg, et Eestil pole Venemaale territoriaalseid nõudmisi, on see suurepärane, kuid kirjutame selle siis ka piirilepingute teksti. Ühemõtteliselt. Et varem piiri määranud lepingud on kehtetud.
Me ei paku ju Eestile uut piiri, vaid piirilepingute küsimuse lahendamist, mis on oluline väga paljudele – nii ettevõtjatele... Kuidas te üldse hindate Eesti-Vene
majandussuhteid? Täiesti normaalseks. Need vastavad meie geograafilisele asukohale ja turusuhetele. Kui aga õiguslikult rääkida, siis peame majanduskoostöö sätestama ka lepingutes, millega luuakse taas Vene ja Eesti valitsustevaheline komisjon, mis ju tegutses, aga ilma juriidilise vormistamiseta.
Mitmed Eesti piiriäärsed omavalitsusjuhid, kes
sooviksid edendada suhteid Venemaa kolleegidega, kurdavad teie riigi suurt
bürokraatlikku tõket. Mida te neile ütlete? Kui kohalik võim tahab endale võtta keskvõimu volitusi, siis seda ei juhtu kunagi. Piiriäärsete omavalitsuste koostöö toimub küll Eesti-Vene suhete kontekstis, teisalt on aga Venemaa siseküsimus. Keskvõimu ja regioonide suhted on üks meie viimase kümne aasta valusaid probleeme. Nüüd on paika loksumas, mida teeb keskus ja mida regioonid. Aga mäletate [eelmise presidendi] Boriss Jeltsini üleskutset: võtke nii palju suveräänsust, kui palju jõuate ära kanda? Regioonid võtsid, ja mis välja tuli? Mitte midagi head..
Muidugi ei saa välistada, et praegu tekib aeg-ajalt bürokraatlikke tõkkeid, Vene riik on ju suur ja kõigi ametnike tänapäevane koolitus võtab aega. Hiljuti üllatas Postimehe lugejaid üks Vene
presidendi kaastöötajaid Modest Kolerov, kes ütles, et järgmine siinne
peaminister on Edgar Savisaar, milles paljud nägid taas Vene jälge Eesti
sisepoliitikas. Teie arvamus? Ei võta endale kohustust kommenteerida Modest Kolerovi ütlemisi. Tema loogikat ei oska mina tema eest seletada. Venemaa suursaadikuna saan öelda vaid üht: ma ei luba endale kunagi mitte mingit sekkumist Eesti siseasjadesse, ka mitte ainsatki sekkumisena tõlgendatavat avaldust. Ja samamoodi käituvad ka teised meie saatkonna töötajad.
Ja siiski – Venemaalt kostab juba kriitikat
Toomas Hendrik Ilvese valimise kohta Eesti järgmiseks presidendiks. Ega teilgi
ole ükskõik, kes on Eesti president? Eesti kui demokraatlik riik valib ise endale presidendi ja Venemaa suhtub lugupidamisega Eesti rahva valikusse. Milline kandidaat ka poleks võitnud, loodame me, et Vene-Eesti koostöö areneb. Omalt poolt oleme valmis selleks jõupingutusi tegema. Nikolai Uspenski • Sündinud 1946, abielus, üks tütar • 1969 – lõpetas Moskva Riikliku Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (MGIMO) • 1969–72 – töötas Montrealis Nõukogude peakonsulaadis • 1977–83 – Nõukogude saatkonnas Ühendkuningriigis • 1990–91 – Nõukogude suursaadik Rootsis • 1995–96 – Läänemeremaade Nõukogu asevolinik demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste alal • 1997–2006 – Vene Föderatsiooni Julgeolekunõukogu rahvusvahelise julgeoleku osakonna juhataja asetäitja • Võõrkeeled: inglise, prantsuse, birma, rootsi 3 MÕTET • Venemaa suursaadikuna saan öelda vaid üht: ma ei luba endale kunagi mitte mingit sekkumist Eesti siseasjadesse, ka mitte ainsatki sekkumisena tõlgendatavat avaldust. • Eesti kui demokraatlik riik valib ise endale presidendi ja Venemaa suhtub lugupidamisega Eesti rahva valikusse. • Ma arvan siiani, et see [NATOga liitumine] oli viga. Aga kuna nii juhtus ja valiti selline julgeolekumudel, siis... Nii nüüd on.
|
