Eesti kergejõustikus on kujunenud omamoodi tava, et tiitlivõistluste medalivõidule eelneb verd tarretama panev kettaheitedraam, kirjutab Postimehe ajakirjanik Deivil Tserp.

Kuus suve tagasi hoolitses Erki Nool selle eest, et tema lähedased ja pöidlahoidjad kogeksid infarktieelset seisundit. Sydney olümpiamängudel kümnevõistluse avapäeval vankumatult võidukursil liikunud Noolele kanti kettaheites esimese hooga protokolli null. Ta tunnistas õigluse jalule seadmise ja võidu raske vormistamise järel muigamisi, et oli vahepeal esitanud endale küsimuse, kas peaks hulluarstilt abi otsima.

Teine ja kolmas värvikas peatükk meie kettaheitedraamade ajalooraamatusse kirjutati aga eile Rootsis Göteborgis lõppenud Euroopa kergejõustikumeistrivõistlustel. Mõlema sünnile elas kaasa ka olümpiavõitja Nool.

Esimene draama rippus tegelikult juuksekarva otsas. Göteborgist pronksmedaliga kodumaale naasev Tammert kaalus ju pärast külmetushaigust ja kubemelihase vigastust hooaja tähtsaimast etteastest loobumist. Õnneks ei toetunud 33-aastane tartlane otsust langetades üksnes emotsioonidele.

Samas mängis Göteborgis hõbemedali pälvinud Gerd Kanter pöidlahoidjate närvidega nagu harfikeeltega nii eel- kui ka lõppvõistlusel. Kujundlikult väljendudes ronis Kanter juba kvalifikatsioonivõistlusel praepannile ja küpses viimase võimaluseni omas rasvas.

Kanter vedas põnevusdraama stsenaariumis näpuga järge, üllatades võrratu näitlemisoskusega. Lõppvõistlusel turnis ta enne kolmandat katset julgestusnöörita mägedevallutaja kombel kuristiku äärel. Isegi tema isa Jaan oli siis tribüünil lootust kaotamas ning tundis kõrbelõhna.

Jäi mulje, et Kanter saatis kahekilose heitevahendi siis teele draama tipplavastaja oskuslike näpunäidete järgi – ketas möödus kaitsepuuri postist vaid kümmekonna sentimeetri kauguselt. Polnud ime, et Kanteri

islandlasest treener Vesteinn Hafsteinsson ajas hoolealuse soorituse järel keele pikalt suust välja.

Kettaheitjate medalipeol päevakangelasi tervitanud Eesti Suusaliidu president Toomas Savi lausus muigamisi: «Gerdil oli üks 68- ja üks 61-meetrine heide, neli tükki läksid võrku. Kui te selliseid asju teete, siis mõelge, et staadionil on ka vanemaid mehi, kelle süda ei pruugi vastu pidada.»

Juba järgmisel aastal võivad Kanter ja Tammert maailmameistrivõistlustel taas õnneliku lõpuga kettaheitedraamat pakkuda. Jääme huviga ootama!