Millega te tegelete praegu pärast ETV juhi kohast loobumist?
Kirjutan raamatuteks ja stsenaariumiteks kõik lood, mis mind vahepeal kummitama hakkasid. See on kirg.
Teen sporti. Olen oma elu parimas kestvusalade vormis. Tahan esimest korda elus minna Tartu Maratonile.
Püüan maailmast ja meediast aru saada. Vahel räägin, kui kaugele ma jõudnud olen. Seda nimetatakse siin loenguks või konsultatsiooniks.
Olite ETV kujundamise eesotsas juba pikemat aega, miks tuli otsus sellest loobumiseks kellegi teise kasuks?
Ma olen sellest ka avalikult kirjutanud. www.epl.ee/artikkel_302959.html Põhjuseid on mitu. Ühest küljest tundus mulle, et minust enam ei sõltu tumedama tuleviku ärahoidmine. Teisest küljest olid mul veel enne ETV-sse tulekut plaanid, mille teokstegemine sõltus ainult minust. Leidsin, et kui ma nii jätkan, mõjub see kahjulikult ETV-le ja ma ei saa iial teada, kas need teised projektid ka midagi väärt olid.
Kas ETV on pärast teie lahkumist läinud paremaks või halvemaks? Pean silmas programmilist osa.
Sellele küsimusele saan ma austusest seal töötavate kolleegide suhtes vastata ainult ühel viisil – Muidugi on läinud paremaks. :) Tegelikult on ka päriselt tehtud saateid, mida võib ainult tunnustada. Näiteks Lennart Meri ärasaatmine. Isegi Võidupüha mereväe paraad, mis ei kukkunud nii hästi välja, kui sooviti, tähendas tegelikult uskumatut logistilist hüpet. Isiklikult mina olin üllatunud sellest töö ja vahendite hulgast, mida sellesse ülekandesse pandi. Väärt õppetund kindlasti edaspidiseks. Loodan, et see õppetund jõuab pärale ka paraadi korraldajatele, et nad staabi töös ei suhtuks oma partnerite logistikasse üleolevalt.
Lõpuks, alles sel sügisel hakkab ETV tegema programmi, millest mina midagi ei tea, sest senine programm oli ju plaanitud veel sisuliselt minu ametiajal.
Millised peaksid olema teie arvates ideaalse televisiooni põhijooned? Kas maailmas on mõni selline televisioon ka olemas, mis neile põhijoontele ka vastaks ehk kas on üldse olemas ideaalset televisiooni?
Ideaalne televisioon on nagu ideaalne naine. Kirjeldage teda ja te saate aru, et ükskõik milline kirjeldus jääb piinavalt puudulikuks. Seda enam, et on teised, kes näevad ideaali erinevalt. Televisioonil on täna mitmeid erinevaid funktsioone ja neid ühildada ei olegi alati mõttekas.
Tegelikult on veel oluline seegi, et asetaksime esiplaanile televisiooni vaataja ja küsiksime, mida ta vajab. Või mida vajab ühiskond. Televisioon iseeneses (nagu kantilik asi iseeneses) ei oma mingit väärtust ja ei saa olla ideaalne.
Kui ma läheksin tühjale saarele ja peaksin kaasa võtma televiisori kolme kanaliga, siis need oleksid BBC World uudiste jaoks, HBO filmide ja sarjade jaoks ja ETV iseendaks jäämiseks.
Kas televisioonis lokkav vägivald, seks, porno, lõbumajade ja alkoholi reklaam jne. on paratamatus või kelle käsi siin mängus on? Kas intellektuaalsus, kunstipärasus on naiivsed ootused?
Ma kardan, et selle küsimuse eeldus on veidi vale. Televisioonis ei ole grammigi rohkem vägivalda, pornot ja muud, kui meie elus, ajakirjanduses, inimeste omavahelistes juttudes, inimeste mõtetes. Televisioon nagu muu meedia küll ühteviisi mõjutab ühiskonda, aga veel rohkem peegeldab seda ja võimendab seda peegeldust. Kuulus on lugu sellest kaabeltelevisioonifirmast välismaal, mille uuringud ei näidanud, nagu inimesed vaataks pornokanalit, aga niipea, kui see kanal välja võeti, langes abonomentide arv. Eriti kommertstelevisioonis vaadatakse piinliku täpsusega seda, mida inimesed soovivad vaadata. Ja inimesed omakorda vaatavad seda, milline tegelikkus nende ümber on kõnekas. Seetõttu peitub vastus üldises kultuurikihis? See on sõnavabaduse hind. Mis intellektuaalsusesse puutub, siis erinevate telekanalite vahelt otsides ka seda võimalik leida, aga intellektuaalsuse kogus televisioonis on umbes sama suur, kui kogu ühiskonnas.
Millal kolib esimene Eesti telekanal internetti? See annaks ju veel rohkem võimalusi, kui lihtsalt digitaaltelevisioon.
Ma arvan, et see kolimine on juba alanud, ainult et võtab veel aastaid aega. Mis selle protsessi kiirenemist takistavad?
1) Interneti ühendus peab saama nii kiireks, et ka streamiga oleks võimalik vaadata suurel televiisoriekraanil vähemalt praeguse kvaliteediga pilti. Praegune ühendus veel ühtlaselt nii hea ei ole.
2) Interneti ühendust peab saama sama kättesaadavaks kui praegune televisioonisignaal. Praegu on interneti kättesaadavus tagatus 37 % eesti leibkondadest. Seejuures on ühenduste andmeside kiiresed erinevad. Samal ajal on telekodusid peaaegu 90% leibkondade koguarvust. Seal, kus on tõeline turg, sinna liigub ka tööstus.
3) Tööle peab hakkama uus ärimudel, sest internetis ei tööta enam praeguse tavatelevisiooni reklaamimudel, kuna vaatajatel tekib võimalusi reklaamidest üle hüpata. Samal ajal peavad kanalid mingil moel ju raha teenima.
4) Lahendada tuleb palju juriidilisi autoriõiguse küsimusi, sest kõik erinevat tüüpi autorid küsivad juba praegu nende teoste internetis kasutamise eest lisatasusid.
5) Lisaks tähendab see programmi muutmist. Päris ilmselt ei ole siis uusimaid välismaiseid filme ja sarju võimalik enam vaadata eesti telekanalite interneti versioonide pealt, vaid otse välismaa serverite pealt tasu eest. Kui üks Hollywoodi levitaja müüb ameerika telesarja Eestisse, siis tahab ta eelkõige olla kindel, et seda filmi on võimalik vaadata ainult Eestis. Vastasel juhul ei saaks ta sama filmi müüa Lätisse või Venemaale. Seega tekib piiratud vastuvõtuga internetitelevisoon. Sama käib ka uudiste kohta, sest Reuters ei müü kindlasti sellist rahvusvahelist uudistepilti Eestisse, mida teised riigid saaksid läbi interneti endale tasuta alla laadida.
Kõiki neid küsimusi juba praegu lahendatakse.
Meie TV-kanalid on üleujutatud USA toodanguga. Mis takistab Euroopa või teiste regioonide toodangu näitamist? Euroopa filmid ja saated peaks domineerima. Mis konkreetne skeem tagab selle, et me oleme sunnitud vaatama põhiliselt USA toodangut?
Siin tuleb pikem vastus.
Põhjuseid on mitu ja nad võimendavad üksteist, aga peamistena mainiksid kahte põhjust.
1) Meie telekanalite ostujõud,
2) Vaatajate käitumine ja eelistused
Kui see ära öeldud, tuleb samas ka üks vahemärkus teha. Väga paljud fenomenid meedias, mille kohta siin ka küsimusi esitatakse, on eelkõige tajutud sellistena ja tegelik statistika neid nähtusi väga ei kinnita. Toon näite ETV programmi kohta, kus USA filmide ja sarjade osakaal ei ületa oluliselt 20 % (pigem on oluliselt alla selle piiri), aga sellest hoolimata saadetakse ETV pihta kriitikanooli liiga suure hulga ameerika filmide ja sarjade olemasolu pärast. Kui kuuldakse ameerika toodangu tegelikust protsendist, siis ollakse üllatunud ja tunnistatakse, et tegelikult asjade täpset seisu ei teata. Mis on sellise tajumusliku eksituse põhjused?
1) Kuna ameerika filme ja sarju ümbritseb ülemaailmne pidev reklaamikära, siis on ka keskmise vaataja teadlikkus neist programmidest suurem võrreldes keskmise euroopa programmi kohta teatavaga. Suurem teadlikkus tähendab ka seda, et neid programme märgatakse isegi siis, kui neid ei vaadata. Samal ajal, kui keskmine euroopa programm unustatakse õige pea, sest seal ei ole taga kumu tekitavat reklaamimasinat.
2) Ameerika programme paigutavad kõik telekanalid hea vaadatavusega aegadele, samal ajal alternatiivsed euroopa filmid-sarjad on halvemini paigutatud. Põhjus on selles, et tulenevalt eelnevast reklaamijõust, vaadatakse keskmist ameerika filmi-sarja rohkem kui keskmist euroopa filmi-sarja. See omakorda tingib taas taju illusiooni, et ameerika sarju on rohkem.
Et mitte ainult ETV-ga piirduda, siis ka Kanal 2 täidab põhimõtteliselt seadusesätteid, millega nende programmis on vähemalt pooled saated euroopa päritoluga. Kuna TV 3 kuulub suurde rahvusvahelisse ketti, mille peamisi hankeid ei tee siinsed eestlased, siis on TV 3 ameerika filmide-sarjade osakaal suurem, aga sealgi tuleb arvestada, et statistiliselt vähendavad hommikused latiinoseebid USA toodangu protsenti, ehkki Hollywoodis tehtu on jälle õhtul kõige magusamal vaatamisajal.
Tagasi tulles ameerika toodangu ülekaalu põhjuste juurde, tuleb alustada vaatajate eelistustest.
Kõik eesti telekanalid on vahelduva eduga proovinud oma ekraanil euroopa filme ja sarju. See on väga selgelt näidanud, et nii nagu ka mujal Euroopas, ei vaata keskmine eestlane eriti hea meelega teiste euroopa naabrite toodangut. Kuna Kanal 2 ja TV3 on äriettevõtted, siis ei saa nad endale lubada, et näitaksid kultuurilisest altruismist euroopa toodangut. Nad peavad näitama seda, mida rahvas eelistab. Umberto Eco on kirjutanud selle kohta essee, mille nimeks on „Kuidas vaatajad televisiooni lolliks teevad“. ETV, kus kangekaelselt näidatakse euroopa filme ja sarju, on vastutasuks saanud ka madalamad vaatajanumbrid. 2003 aastal oli ETV programmis 82, 8 protsenti euroopa ja eesti toodangut.
Järgmine põhjus on meie ostuvõimes. Kuna raha, mida meie telekanalid on võimelised ühe filmi või sarja eest maksma, on rahvusvahelises mõttes imeväike, siis nõutakse meilt, et me ostaksime korraga palju. Seda kutsutakse package deal. Eriti suuri pakette nõuavad Hollywoodi suurfirmad. Nende sõnum on lihtne :“Tahad meilt Oscari võitnud „Sõrmuste isandat“, siis pead pealekaubaks ostma veel 15 uut filmi ja 30 vanemat filmi ja veel pealekauba mingid sarjad.“ Sellisel viisil kujuneb ühe tehingu hinnaks 3-4 miljonist kroonist ülespoole tõusev number. Kui telekanali filmide-sarjade aastaeelarve on näiteks 15 miljonit krooni, siis pärast kahe tehingu tegemist, on nad ühest küljest ära kulutanud 2/3 rahast ja saanud oma eetri jaoks liigagi palju igasugust kraami, millest vähemalt 50% on loomulikult saast. (tegelikud numbrid on veidi suuremad) Aga majanduslikult on mõttekas seegi ära näidata. See, aga tähendab, et eetris ei ole enam palju ruumi muudele huvitavatele filmidele-sarjadele.
Kui te aga praegu soovite rohkem kvaliteetset euroopa programmi, siis vaadake kas ETV või mõne väliskanali pealt rohkem euroopa filme ja sarju. Kui teie, vaatajate, arv ületab teatud kriitilise piiri, siis hakkavad ka erakanalid imekiiresti rohkem euroopa programmi ostma.
Kuhu kaldub teie sümpaatia ja miks: kas Prantsusmaa või USA? Pean silmas, et olete elanud - õppinud mõlemas riigis.
Ma peaksin mõlema riigi puhul lahutama selle riigi konkreetse poliitika ja maa. Ma arvan, et vastus on Prantsusmaa, ehkki ka selle riigi teatud kitsarinnalisus või kangekaelsus ajaga kaasas käia, ajab teinekord meeleheitele. Samamoodi on USA-ga, kus on palju, mis mulle ei meeldi, aga see maa on väga eripalgeline. Ma arvan, et ma ei ole kusagil kuulnud teravmeelsemat kriitikat Ameerika kohta, kui seda on teinud mõned ameeriklased ise. See on meie probleem, et prantsuse intellektualism paistab meile paremini kätte ameerika oma.
Kas reklaami keelamine ETV-s oli ikka olukorras, kus riik ei taganud konkreetset iga-aastast rahastamist, põhjendatud?
Peamiseks põhjuseks, miks reklaam ETV-s keelati, oli erakanalite aitamine. Eesti turu suuruse juures ei olnud vähemalt tol ajal rohkem kui kahele kommertstelejaamale. Kanal 2 oli väga tõsises kahjumis ja ETV-s reklaami jätkumise korral oleks tema ärimudel seatud väga tugeva küsimärgi alla sarnaselt TV1-ga.
Alles teine argument oli eetika ja programmilise terviklikkuse argument. Ometi olen ma täna kindle, et kui reklaam oleks ETV-sse alles jäänud, siis oleks riigitoetuse osa arenenud ikka tagasihoidlikult. Rahandusministeerium oleks sel puhul öelnud, et mis raha te meilt vajate, kui te ise reklaamiga teenite? Isegi kui me näiteks 2002 aastal oleksime reklaamiga rohkem teeninud, kui see raha, mida riik meile pihku itsitades kompensatsiooniks pakkus, siis pikemas perspektiivis, ei oleks me reklaamiga võitnud. Kaotanud aga oleksime kindlalt programmilises terviklikkuses. Nüüd me vähemalt teame, et on võimalik teha televisiooni, kus ei ole reality Tv-d, kus on lastesaated õhtusel kellaajal, kus süvamuusika saade on laupäeva õhtul jne.
See kõik muidugi ei lahenda ETV finantsilise konkurentsivõime languse probleemi veel pikemas perspektiivis.
Mida arvate uuest ringhäälinguseadusest? Kas see pidurdab või aitab arengule kaasa?
Praegune rahvusringhäälinguseaduse projekt fikseerib meie poliitilise kultuuri. See seaduseprojekt fikseerib eesti riigiaparaadi umbusalduse kodanikuühiskonna suhtes. Vormiliselt on tegemist avalik-õigusliku ringhäälingu põhimõtete hülgamisega, sest hoolimata deklaratsioonist ei näe seadus ette olulisi mehhanisme sõltumatuse kaitseks. NSVL konstitutsioon oli samamoodi üles ehitatud, et deklaratiivseid õigusi oli mehemoodi, aga nende rakendamine oli dissidentlik. Samas usun, et õnneks sõltumata karmist keelest, ei pruugi väljaspool uudiseid midagi halvasti minna.
Kui teie teha oleks ringhäälinguseadus, siis milline see oleks (võrreldes Palmaru nägemusega)?
Ma ei ole kindel, et praegune projekt on Palmaru nägemus. Pigem on tegemist ikka mingi kompromissiga. Ma ei ole ka jurist, ent sellest hoolimata meeldiks mulle, kui seadus looks tulevikuperspektiivi kasvõi raamistikuga, mis soodustaks innovatsiooni. Alustades kasvõi tõdemusest, et täna ei ole mõtet rahvusringhäälingut üles ehitada ainult ringhäälinguorganisatsiooniga. Kui me kõikjal näeme, et inimeste meediakasutus muutub ja televisiooni osakaal jääb väiksemaks, siis tuleks rahvusringhäälingut ka juba seaduse tasandil käsitleda multimeedia organisatsiooniga. Isegi kui seadusruumis see mõiste puudub, siis tuleb see tekitada. Teiseks tuleks sinna kindlasti sisse viia konkreetsed meetmed ühest küljest programmilise sõltumatuse kaitseks, milleks minu meelest parim variant oleks üle ühe riigikogu mandaadi kestev riigi finantskohustus ja teiselt poolt avalikkusele aruandlus, mis ei oleks suunatud ainult poliitikutele.
Miks Eesti riigitelevisoon rikub keeleseadust? Või ei peagi venekeelseid saateid eesti keelde tõlkima ja vaataja peab kodus tõlgi kõrvale võtma?
Alustuseks pean tegema ühe paranduse. ETV ei ole riigitelevisioon. Tänu taevale, et veel ei ole. Riigitelevisioon tähendab mõistena televisiooni, mille programm kajastab parajasti võimul oleva valitsuse vaateid. Avalik-õiguslik televisioon seevastu peaks ideaalis kajastama selle riigi kodanike vaateid, sõltumata erakonnast, kes on parajasti võimul. Riigitelevisioon on Venemaal, BBC või YLE ei ole riigitelevisioon. Mind tõeliselt masendab, et ka mõned ajalehed järjekindlalt nimetavad ETV-d ja ER-d riigiringhäälinguks. Kord välja öeldud sõnadel on oma järelmõju, sest seda enam hakkavad poliitikud käituma, nii nagu neil oleks õigus programmi oma suva järgi ümber teha.
Aga keeleseadusest. Keeleseadust ei rikuta, sest vastavalt seadusele 10 % programmist võib olla ilma tõlketa, selleks et edastada otse eetris olulisi uudiseid või ülekandeid. Uudiste puhul võib kiirus olla väga oluline ja subtiitritega tõlge nihutab sellisel juhul vajaliku informatsiooni kättesaadavust vähemalt tunni võrra. Taoline vastus Teid ilmselt ei rahulda, seetõttu pakun võrdluseks ühe teise näite. BBC edastab saateid ilma tõlketa nii vene, araabia kui hiina keeles, ilma et ükski neist keeltest oleks UK riigikeel. Miks on BBC-l või Inglismaal seda teha vaja?
Kui meil on valida võimaluste vahel, millest üks ütleb, et las kõik venelased õpivad ära eesti keele ja teine, mille kohaselt ka venelastel peab olema kättesaadav autente info Eesti kohta, siis ma valin teise varjandi, sest kriisiolukorras ei tahaks ma näha, et kõik need venelased, kes ei ole eesti keele ära õppinud, saavad kogu oma informatsiooni Moskvast.
Kui ETV on avalik-õiguslik telekanal, siis peaks tavalisel inimesel ka olema mingi õigus kanali ülesehitusel osaleda. Siit küsimus: milline on tavalise inimese osa (kui on)?
Küsimuse eeldus on täiesti õige. Õige on ka see, et konkreetseid kanaleid selles praegu ei ole. Teiste maade kogemus näitab kolmele lahendusele.
1) Hääletage telepuldiga. Saateid, mida üldse ei vaadata ja eriti hull on siis, kui neid sihtgrupis ei vaadata, need ka üldjuhul kaovad ekraanilt. Mõelge ise, mis mõtet oleks teha üht kultuurisaadet, kui seda isegi kultuuriinimesed ei vaata.
2) Avaldage avalikult arvamust. Enamasti kui tegemist on arvamusega, millel on palju poolehoidjaid, siis jõuab see ka ühiskonna teadvusesse ja ETV-sse. Selge on see, et ETV ega ükski teine telekanal ei saa iial vastu tulla igale üksikule soovile, vaid ikka sellistele, mis esindavad suuremal hulgal vaatajaid.
3) Mitmel pool välismaal on vaatajad ühinenud kodanikualgatuse korras vaatajate assotsiatsioonidesse, et siis organiseeritult esitada oma nägemusi programmi suhtes. See on päris tõhus.
Tahaks lugeda teie arvamusest Eesti meedia kohta. Proovin küsimust täpsustada - mis on siinse meedia suurimad mured?
Eesti meedia on üsna Eesti sarnane. Võrreldes muu maailmaga, ei ole olukord oluliselt halvem, aga isiklikult minu jaoks kaks probleemi.
1) Päevakajaline kvaliteetajakirjandus tundub hõre, kui ma olen samal päeval lennukis lugenud „Financial Times“-i (loen sealt kõike, välja arvatud börsiuudised) või „Le Monde“-i. See on seotud turu suurusega, sest taolise ajakirjanduse lugejaid ei ole meil (vähemalt väidetavalt) piisavalt.
2) Tahtlikult või hoolimatusest avaldatud laimu eest ei ole legaalselt mingit kiiret võimalust ajakirjandust vastutusele võtta.
Ajakirjanduse kolletamine on üldine demokraatia ja sõnavabaduse arenguga kaasnev hind, mis mõnel pool on hullemgi kui Eestis.
Millised seisus on teie hinnangul Eesti kirjutav press? Kas lugejani jõuab tasakaalustatud pilt ühiskonnast?
Ma arvan, et tervikuna saab eesti meediast suhteliselt adekvaatse pildi Eestist. Selleks on ainult paar tingimust:
1) Rääkige sõpradega, kes oma infot ei ammuta meediast
2) Lugeda tuleb rohkem kui ühte lehte.
3) Veel parem, kui te lisaks loeksite veel ühte rahvusvahelist kvaliteetlehte.
Pärast seda annab eesti ajalehtede lugemine teile täiesti adekvaatse pildi Eestis.
Milliseid eestikeelseid ja muukeelseid väljaandeid loete regulaarselt? Milline eestikeelne väljaanne võiks senisesse valikusse juurde ilmuda?
Lugemine on suhteline mõiste. On päevi, mil ma loen Päevalehe või Postimehe läbi kahe minutiga. Seejärel loen ka SLÕhtulehe läbi 30 sekundiga, isegi kui ma alati ette tean, et sealne populism ja hoolimatus võib mind haigeks vihastada. Aga iga päev jälle loen.
Enamasti ootan üle südaöö, siis pannakse esimesena Päevalehe interneti versioon ülesse. Kuna tegemist on esimese lehega, siis loen seda kõige põhjalikumalt, sest pärast Postimehes mõned lood juba korduvad. Või siis ilmneb, et ajakirjanikud on kasutanud samu allikaid.
Olen isegi üllatunud, aga Financial Times on üks mu lemmiklehti, kui ma vähegi satun seda lugema. Seega mitte väga regulaarselt. Samamoodi Le Monde. Veidi harvemini sirvin NY Times’i.
Kui näen kusagi laua peal vedelemas, siis vaatan ära ka Kroonika ja Justi pildid ja pealkirjad. Teater Muusika Kino-s loen ikka filmi artiklid ära. Igas Sirbis loen sotsiaaliat ja filmi. Iga Ekspressi puhul kahetsen, et mõni huvitav artikkel jääb ajapuudusel lugemata. Nii umbes kord kuus satun lugema Kesknädalat, kui on kuulda, et nad on jälle midagi naljakat kirjutanud. Igas Akadeemis on midagi, mis mind huvitab. The Economistist on mulle arvutisse laaditud mitmeid väljavõtteid. Lõpuks mõtlen tihti, et peaks Horisonti lugema.
Kas trükiajakirjandus ei tõmba? EPL ja Eesti Ekspress kuuldavasti vajavad peatoimetajaid. Kui pakutaks, mida arvaksite?
Mõlemas lehes töötab andekaid inimesi, kuid... Arvan, et igal peatoimetajal peaks olema pikemaajaline plaan. Kardan, et mulle ei ole ühtegi väga head ideed veel tulnud. Mõlemad lehed peavad ju lisaks prestiizhile ka kasumit tootma ja eesti suurusega turu tingimustes see mind veidi hirmutab. Mitte, et ma ei teaks, kus kasum asub, aga kõik muu võib siis ühe eesmärgi nimel kogemata ka üle parda lennata.
Online-s ilmuvate kommentaaride kasutegur näib olevat null, sest mitte miski ei näita, et kasvõi ülikriitiliste kirjade peale see või teine «asi» muutuks. Siit küsimus: milline osa (kui on) teie doktoritöös on vastukajade analüüsil?
Oma doktoritöös ma seda ei puuduta, aga see teema huvitab mind väga. Ma arvan, et teil ei ole õigus. Tegelikult kommentaarid täiesti töötavad, ainult et sõltuvalt oma staatusest täiesti teistmoodi, kui paremini positsioneeritud sõnavõtud. Kommentaarid tõstavad teadlikkust teadud sõnade ja teemade suhtes. Alles hiljuti vahendas avaldas Arizona ülikooli Eller Collage of Business ühe uuringu, mida NY Times refereeris sõnadega: "See, mis loeb piletikassades, on kuulujutt"(Buzz) Selles uuringus tuli välja, et filmide puhul, millele eelnes äge interneti kommentaaride hulk, suurenes ka vaatajate hulk.
Seega kommentaaride puhul on tähtis hulk, mis hoiab üleval teatud teemat. Kui see hulk vastab ka tegelikult taolise hoiaku esindajate hulgale ühiskonnas, siis liitub sellega ka tavaline suust suhu liikuv arvamustevahetus ja see loob fooni ka muutusteks. Muutused seega ei ole sel puhul üksüheses põhjus-tagajärg seoses.
Olen aru saanud, et televisioon on teie jaoks olnud nagu töö, film aga nagu armastus. Või on ehk vastupidi?
Ma ei saa öelda, et televisioon oleks olnud lihtsalt töö. Enesele ootamatult muutus see missiooniks. Mulle tundus, et see, mis ma teen on ka teistele oluline. Vastasel juhul oleks ma televisioonist lahkunud juba paar aastat tagasi. Töö on see, mida tehakse ainult raha pärast. Seda ETV kindlasti ei olnud. Film on aga armastus küll.
Millal jõavad Eesti filmid maailmamastaabis arvestatavale kohale?
Mis mõttes arvestatavale kohale? Kindlasti ei jõua Eesti filmid arvult sama domineerivale kohale, kui Ameerika või India filmid, kuna siis me peaksime umbes 300 korda rohkem filme tegema ja selleks ei piisa ka kogu eesti rahva palkamisest. Filmide kvaliteedi koha pealt kehtib aga sama põhimõte, mis mujal tööstuses ja ka teaduses. Kui just ei toimu ime, siis kasvab kvaliteet välja kvantiteedist? Kui tekib piisava kriitilise massiga tööstus, kus inimestel on üksteiselt palju õppida ja miks mitte kopeerida. Ma arvan, et kui meil tehtaks regulaarselt 6 -10 filmi aastas, siis võiksime rääkida taolisest miinimummassist. Iga väiksema numbri puhul ootama lihtsalt, et äkki sünnib ime. Teinekord sünnibki.
Kuid seejuures tuleb veel lahendada levi küsimus. Me oleme teiste Euroopa riikidega suhteliselt võrdses seisus, sest ka teiste Euroopa filmide liikumine väljaspool esialgset kultuuriruumi või keeleruumi on väga problemaatiline.
Kuidas selle Eesti oma filmiga ikkagi on? Madalat taset välja vabandades räägitakse küll liiga vähesest rahast, küll suurest Hollywoodi konkurentsist. Äkki on viga hoopis selles, et Eestis pole häid tegijaid. Või ehk on tehniline osa küll hea aga stsenariste ja produtsente- kui tugeva filmi alustalasid- napib?
Vastus on olemas tegelikult eelmise küsimuse all. Kui tehakse vähe filme, siis on filmiga seotud ka vähe inimesi ja statistiline tõenäosus, et nende hulgas on mõni geenius, on seega väike. Mis oleks eesti suusatamisega, kui sellega tegeleks kokku vaid 100 inimest. Kui suur on tõenäosus, et nende seast leitakse Veerpalu või Mae eeldustega noori mehi?
Milline hea Eesti film on veel puudu?
Oooh. :)) Hea teise maailmasõja film, hea politseifilm, hea õudusfilm, tegelikult siis enamalt jaolt head zhanrifilmid. Üks intensiivse draamaga film. Teatris on seda juba olnud, aga kinos on rohkem mängitud aja kulgemise ja sümbolitega.
Miks propageeritakse lähematel aastatel valminud filmides sedavõrd palju homoseksuaalsust, transvestiitlust ning teisi haigeid mõtteviise? Miks selliseid inimkonnale kahju toovaid mõtteviise kandvaid filme üldse televisioonis näidatakse?
See on taju eksitus. Pärast lääne ühiskonna liberaliseerumist, mis jõudis oma haripunkti seitsmekümnendatel aastatel, on taolisi filme alati tehtud. Tõsi, enamasti on need filmid olnudki alati marginaalsed. Näiteks tugeva sisemise tsensuuriga Hollywoodis tehakse neid üliharva. Televisioonis näidatakse neid seepärast, et kaasaegne meedia tugineb seisukohale, et me ei tohi maha vaikida nähtusi, mis ühiskonnas eksisteerivad. Pead liiva alla peita ei ole mõtet ja ka ühiskonna marginaalsete nähtuste puhul on tähtis neid mõista, enne kui hakata inkvisitsioonilõkkeid põletama.
Mis on teie enda seisukoht transvestiitluse, homoseksuaalsuse, pedofiilia, zoofiilia ja muu sellise suhtes? Kas ka teie arvates on liigne tolerantsus inimkonnale kahjulik?
Mind üllatavad need nähtused, kuna ma ei mõista neid. Samas olen ma humanist ja seega sallivuse pooldaja. Sallivusel on omad piirid, mis minu jaoks rajanevad kantilikul eetikal, et ära tee teistele seda, mida sa soovid, et sulle ei tehtaks. Ometi ma mõtlen, et nende teemadega enda vaevamine on kuritegelikult tõelistest probleemidest möödavaatamine. Praegu veel tõuseb maailma rahvastikuarv kiirusel, et arutletakse, kas neid kõiki toita suudetakse. Meie ökoloogiline keskkond halveneb. Et inimestel on kitsas ja heaolu ebavõrdselt jagunenud, tõuseb inimeste agressiivsus jne.
Kui palju filme päevas või nädalas vaatab filmiekspert?
See sõltub tõesti päevast ja nädalast. Suur arv ei ole väga tähtis. Alles hiljuti vaatasin koos keskkooli noortega üle paari filmi mõne stseeni montaahi ja sain aru, et olin kahe silma vahele jätnud väga palju olulist. Seega ikka pigem kuidas vaadata, selle asemel et kui palju vaadata.
Millal näeb ikkagi täispikka Raagi mängufilmi (mitte telefilmi), kus siis lõputiitrites kas stsenaristi või rezisöörina Ilmar Raag suurelt kirjas? Ehk on sahtlinurgas mõni hea idee juba küpsemas?
Ma väga loodaks, et te näete. Ma olen sel aastal juba kaks stsenaariumit kirjutanud. Ma väga loodaks, et te neid näeksite, aga parem veel kui armastaksite. :)
Tahaksin teada teie arvamust, kuna olen ise päris segaduses. Proovisin sel aastal asuda õppima Balti Filmikooli režiid või operaatoritööd, kahjuks aga ei õnnestunud minul kooli pääseda. Kuna olen tegelenud juba amatöörfilmindusega ning selles osas ka päris häid tulemusi saavutanud, siis miks arvatakse proffesionaalsete filmitegijate poolt, et see ei tule asjale (antud hetkel kooli astumisele) üldse kasuks vaid on pigem negatiivne mõjutegur. Mida soovitate, kas ülejärgmisel aastal sinna kooli uuesti proovides peaksin oma amatöörfilmialased saavutused saladuse hoidma ja nüüd kaheks aastaks sellisest tegevusest üldse hoiduma? Ka mu tuttavad, kellel on tõsised huvid filmitegemise vastu ja kes on samuti amatöörfilmindusega tegelenud ei pääsenud kooli.
Mul on väga kahju, et Sul niimoodi läks. Amatöörfilmide tegemine iseenesest ei ole miinus. Miinuseks on aga oma kogemustesse liigse enesekindlusega suhtumine, sest see takistab õppimist. Väga suure hulga amatöörfilmide tegemine võib tekitada stampe, tüüplahendusi, millega Sina oled nii rahul, et sa ei pruugi mõeldagi teiste võimaluste peale. Sa võiksid enne järgmist aastat võtta mõnelt proffilt oma filmide halastuseta kriitika ja siis püüda aru saada, kas sa tahad vastavalt sellele kriitikale muutuda. Ma ei tohiks seda ütelda, aga filmikool ja professionaalne filmitegemine ei ole maailma kõige tähtsam asi. Kõige tähtsam on see, mida sa tahad ütelda?
Kas PÖFF peaks jätkama senisel kujul?
PÖFF peab jätkuma, aga ma usun, et muutus on PÖFFi loomulik osa.
Millise režisööri filme vaatate kõige meelsamini? Kas jälgisite ka Pärnu Filmifestivalil pakutavat? Kui, siis millised on teie muljed?
Mulle meeldivad väga erinevad filmid, kuid kindlasti rohkem fiktsioon. Ma imetlen doki tegijate kannatlikkust ja tööd, aga see ei ole lõpuni minu jaoks. Võib-olla on see andeksandmatu patt ja kergema vastupanu teed minemine :)? Ma siis nimetan kiiresti mõned filmid Marcel Carné "Les enfant du Paradis", Jean Cocteau "Orphée", "Casablanca" , Fellini "La Strada", siis Bunueli ja Woody Alleni filmid, Wayne Wangi "Smoke", Yimou Zhang "Kodutee", "Kangelane" jne lõpmatuseni.
Miks peaks ETV-l olema õigus reklaamida oma saateid (a la paks tädi hommu TV-s reklaamis) bussipeatustes ja mujal?
Kui võib, siis ma ei vasta küsimusele, kas mõni reklaam on õnnestunud või mitte.
Teoreetiliselt on kaasaegses kommunikatsiooniühiskonnas reklaam juba osa saatest. Näiteks tarbekaupade puhul me saame juba aru, et tihtipeale ostetakse rohkem brändi kui konkreetset toodet. Kuulsus, mis saadab näiteks Armani teksapükse moodustab nende pükste kõige tähtsama osa, sest ilma Armani sildita võiks neid osta Prismast 200 krooni kilo.
ETV puhul on tähtis, et IDEAALIS me ei tee mitte saadet, vaid püüame saate kaudu edastada mingit üldsusele olulist sõnumit. Kui saade on selle sõnumi peamine kandja, siis reklaamide kaudu ei anta teada sellest saatest, vaid tõstetakse ka teadlikkust sellest sõnumist, mida see saade kannab.
Võrdlus taas näiteks Harry Potteriga, mille erinevate toodete reklaamid mõjuvad kahel tasandil. Ühel tasandil räägitakse tootest ja teisel tasandil alati ka Harry Potteri lugu. Ma ei ole selle poolt, et kogu lastele suunatud reklaam peaks rääkima Harry Potteritest ja mitte näiteks Buratinodest.
Miks ETV-s puuduvad ajakirjanikud, on ainult saatejuhid ja diktorid?
Riskides Teie vihaga, ma ei nõustu. Kui ma olin OPi saatejuht, tegin ise oma tekstid ja aitasin välja mõelda saate teemasid, siis ma käsitlesin ennast ikkagi ajakirjanikuna. Teiseks, kõikide saatejuhtide ja diktorite taga on toimetajad, kes on justnimelt ajakirjanikud. Ja lõpuks, ma ei julgeks kuidagi nimetada Aarne Rannamäed, Vahur Kersnat, Mihkel Kärmast, Maire Aunastet, Anu Välbat ja Marko Reikoppi ainult saatejuhtideks. Nad teevad uskumatut ajakirjandustööd.
Miks ETV-s ei loodud teie ajal teadussaadete toimetust?
Äkki Te tahtsite küsida, miks minu ajal tehti nii vähe teadussaateid? Sest vastus Teie küsimusele on lihtne. Teadussaadete tegemiseks ei pea alati looma toimetust. Näiteks ei olnud minu ajal ka Lastesaadet toimetust. Mõned lastesaated siiski tehti. Häbi küll.
Kuhu on ETV-s jäänud vanad vene sojuzmultfilmid eesti keelse tõlkega?
Jah... need eelmised filmid on nüüd nii ära kulutatud, et neid ei saa enam õigupoolest kasutada. Samas peame Moskvast pidevalt neid litsentse uuesti ostma. Vahepeal neid jälle näidati. Pigem on probleem selles, et nüüdse suureks paisunud meediavaliku tingimustes ei satu te neile filmidele enam sama kergesti peale.
Mul olid hullud lapsehoidjad. Ja teie lastesaadete tegu oli seda mõõtu tegu. Kas teil olid ka hullud lapsehoidjad, ma mõtlen, et hulljulged ja hullult kaugnägijad. Kaugete galaktikate tegijad.
Ei julge vastata. Vahetavahel oli mu vanemata silmis tõesti hullu läiget. Ja ega ma oma vanaema ka alati normaalseks ei pidanud.
Kuhu jõuab ETV kümne aasta pärast? Ja Ilmar Raag?
See nõuab pikka vastust. Arvan, et kõige olulisem ETV puhul on see, kas kümne aasta pärast on leitud uus finantseerimismudel või mitte. Teoreetiliselt on see võimalik. Kui seda ei leita, siis ma arvan, et ühe varjandi kohaselt on ETV siis veel enam marginaliseerunud, ent teise varjandi kohaselt saab temast uue migrantide põlvkonna integratsiooniaparaat. Kindlasti ei saa seda siin lühidalt seletada.
Mina olen kümne aasta pärast 48 aastane. See on juba soliidne iga. Ma tahaks selleks hetkeks teha mõne filmi ja kirjutada mõne raamatu. Ei ole ju palju?
Kuivõrd on Eesti suhteliselt kitsal telemaastikul probleemiks põlvkonnavahetus, st n-ö «vanad tegijad» ei taha eest ära tulla, et noortele ja ambitsioonikatele ruumi jaguks?
Mil määral on üldse ajakirjanduses õigustatud «raudvara» ülevalpidamine, selle asemel et anda võimalus noortele - esialgu küll kogenematutele, kuid kindlasti ambitsioonikamatele tegijatele? Pean siin silmas nii aastakümneid töötanud maakonnalehtede reporterite, kui ka näiteks väga staažikate AK tegijate järk-järgulist väljavahetamist.
Seda probleemi oluliselt ei ole. Seda enam, et toimub liikumine ka kanalite vahel. Vaadake näiteks kuidas praegu toimub TV3 uudiste noorendamine. See, millest jääb selline mulje, tuleneb sellest, et vanu vaadatakse harjumusest ja noortel on raskem tekitada oma lojaalseid vaatajaid, ehkk neile antakse igal kanalil regulaarselt võimalusi.
Mis teil kopsu üle maksa ajab, olete muidu nii rahulik tüüp?
Sallimatus. Vägivald.
Nimetage palun viis raamatut, mis on teid kõige rohkem mõjutanud?
Üsna levinud raamatud noorte inimeste jaoks: Sisyphose müüt, Sada aastat üksindust, Dorian Gray portree, ... hiljem tuli neid korraga väga palju
Mis on Eesti riigi kõige olulisem probleem? Millise lahenduse te sellele välja pakuksite?
Hetkel mulle tundub, et kõige olulisem probleem on korruptsiooni soodustava politiseerimise peatamine ja avanemine. Muuhulgas kodanikuühiskonna poole.
Pikemas perspektiivis peame üle saama oma kompleksidest ja muutuma rohkem avatud ühiskonnaks, sest meie võõraste hirm hakkab varem või hiljem meie arengut pärssima.
Üherealine lahendus oleks populism. Seda ma siia ei kirjuta.
Kuidas käituksite pronkssõduriga?
Pronkssõdur peegeldab seda, kuidas me ei ole mõistnud oma kultuuripoliitika tähtust. Eelkõige on hilja. Asi ei ole ju mitte pronkssõduris, vaid meie ebakindluses. Kui me oleksime oma iseolemises kindlad, siis võiks Tallinnas olla ükskõik millise võidetud vaenlase monument, mida me saaksime muigelsui vaadelda. Just niimoodi olen ma mitmes Euroopa riigis näinud võidetud vastaste ajaloolisi monumente. Meie riigi poliitika on eiranud kuni viimase ajani, et meie iseolemisele tuleb luua igal sammul materiaalseid sümboleid, mis asetavad kõik vanad sümbolid aegumise konteksti. Praeguse vastandumise olukorras pooldan ma pronkssõduri teisaldamist, aga sellele ei peaks järgnema mitte ainult diplomaatiliste ringkirjade sadu, aga teise maailmasõjaga tuleb ka kasvõi popkultuuri tasandil tegeleda.
Kuidas tõsta Eestis iivet?
Ma ei tea vastust. Me maksame arenenud ühiskonna jõudmise hinda. Võib-olla kui maad tabab ökokatastroof või kui juba homme lõppeks nafta ja maailmamajandus vajuks kokku, siis jõuaksime uuesti ürgsema elutunnetuseni tagasi. Ma tõesti ei tea, sest kusagilt ei ole ka ühest eeskuju võtta.
Millised on teie poliitilised eelistused? Meelsus? Milliseid poliitilisi väärtuseid te ise endas kannate? Kui te peaksid Eestis endale partei valima, siis millisesse parteisse te astuksite? Milline partei on teie väärtussüsteemile ja tegutsemispõhimõtetele kõige lähemal? Ma ei tahaks, et te siin väga keerutama hakkate, et ükski partei ei sobi jne. Asetage ennast sellisesse (reaalsesse)olukorda, kus te peaksite kedagi valima.
Ma olen vaadetelt humanistlik liberaal. Samas olen parasjagu segaduses, sest üha rohkem hakkan ma kahtlema ühetaolise ja ühesuguse hääletamisõigusega demokraatia efektiivsusesse.
Kaasaegset maailma näib iseloomustavat paradoks, et mida arenenumaks ja seega keerulisemaks muutub riik, seda populistlikumaks muutub võimuvõitlus. Sisuliselt ostetakse õllehinna lubadustega õigus teha otsuseid, millest hariduseta inimene iial aru ei saagi.
Sisuliselt näeme täna demokraatlike ideaalise võõrandumist läbi täieliku demokraatiareeglite rakendamise. Ma olen turumajanduse pooldaja ja selles suhtes saan tihti aru reformierakonnast ja endisest res publicast, aga kui ma peaksin ise otsustama, siis sunniks südametunnistus mind otsima lahendusi, mis sarnanevad ka sotsiaaldemokraatidele. Kindlasti ei saa ma aru Keskerakonnast, kelle ideoloogia peamiseks tunnuseks on võimulpüsimise pragmaatilisus, mis vastavalt vajadusele võib muutuda ka lihtpopulismiks. Samas saavad nad ka hakkama ilma olemata erilised visionäärid. Rohkem nagu reaalpoliitikud. Hetkel suhtun ma kõige suurema eelarvamusega Rahvaliitu, kus ma tean vaid 2-3 väga intelligentset inimest, kes suudavad mõelda kaugemale kui keskmine oportunism.
Minu poliitilisi vaateid iseloomustab kindlasti idealism, aga see mind ei häiri, kuna idealiste läheb ühes töötavad ühiskonnas alati vaja. Praegu ei astu ma ühtegi parteisse, sest usun, et kodanikuna võin ma ühiskonnale kasulikum olla, kui parteisõdurina. Isegi siis kui mõni amet seetõttu suletuks jääb.
Kuidas tuleks globaliseeruvas ja lõimuvas Eestis arendada eestlust? Mis kannab eestlust tulevikus? Kuidas peaks riik eestluse arendamisele kaasa aitama?
Asetaks küsimuse nii. Kujutame pilti, et viie aasta pärast saabub Eestisse 50 000 hiinlast. Mis on see, mille pärast nad sooviksid saada eestlastele sarnasemaks? Mis omaduste ülevõtmine teeks neid uhkeks?
Minu jaoks peaks riik suuremas proportsioonis kui praegu investeerima teadusesse ja kultuuri. Kultuuri all ma ei mõista ainult lõimekudumist ja tuljakut, vaid igasugust vaimset sfääri, mis aitab meid mõtestada Eestis elava kogukonnana. Teaduse tulemused meelitavad investeeringuid. Mu aeg saab ilmselt otsa, et siinkohal välja pakkuda õige vastus. Tuleviku eestlus kaugeneb ilmselt paratamatult geneetilise puhtuse printsiibilt ja muutub üha enam territoriaalse kogukonna printsiibiks, arvestades, et see kogukond konstrueerib mineviku baasil endale ühised väärtused. Kui see tagab meile parema elu, siis miks mitte.
Tänud väga heade vastuste eest!
Palun väga.
|
