«Riskantne aeg,» seletas Liinatsurade (kirjakeeli Linnapoisid) vanim liige, 63-aastane Paul Vahelaan. «Mõni on juba magama läinud, teised pole veel ärganud.»

Tegelikult magasid folkaritest sel ajal küll ainult need õnnetud, kes liiga pikalt pudelile silma olid vaadanud. Aga luiskamine ja jutu sees vimkade viskamine ongi Liinatsurade kõneviis. Vimkadega on ka nende laulud, milles näiteks iroonitsetakse isegi euronormide kallal.

Viljandis kümne mehega esinenud ja kolme lauljate põlvkonda ühendav Liinatsuraq on väärika akadeemilise pagasiga. «Paul Hagu on kandidaat, Heno Sarv doktor, Lauri Sommer ja Andreas Kalkun magistrid, teistelgi kõigil kõrgem haridus,» loetles Pärtel Lippus.

Selle peale protesteeris valjult Valdo Valper, paludes oma haridusteel rõhutada eelkõige ülikoolist eksmatrikuleerimise tõsiasja.

Kui korraldajanäitsik veerand tundi enne kontserdi algust meestele autorikaitseühingu blanketi tõi, avaldas tsurade hulka kuuluv Tartu ja Viljandi luuletaja Lauri Sommer lootust, et ehk päästab too paber lauljad surnute kättemaksust. «Meie autorid on surnud,» ütles ta nii, et neiul paistis imelik hakkavat.

Folgil on tsurad esinenud varemgi. «Ei tea mina,» vastas Valper küsimusele, kas tänavune festival on kuidagi teistsugune. «Folkide põhimõte on, et siin kohtutakse armsate inimestega, keda kuu aega näinud pole. Juuni lõpus lähevad ju inimesed Tartust laiali.»

Valpri sõnul on idiootne, et ansamblil on rangelt kindlaks määratud koosseis. «Idee on meelitada võimalikult palju inimesi laulma,» selgitas ta. «Mina olen kõik pundis olnud aastad suvalisi tegelasi lavale laulma tirinud. Igasuguseid on käinud.»

Liinatsurade noorima liikme, 23-aastase ülikooli ajalootudengi Jüri Metssalu sõnul varitseb esinedes oht liiga hoogu minna. «Vahel läheb rokkimiseks ja nihkutakse traditsioonist välja,» rääkis ta, mööndes, et samas see elustabki vana muusikat.

Selleks ajaks, kui kümme minutit enne kontserdi ametlikku algust Viljandi kultuuriakadeemia suurde tuppa lastud publik selle äärest ääreni täitis, olid meestel hääled ammu puhtaks lauldud, repertuaari üle vaidlused peetud ning õllepudeleid üksjagu ringelda lastud.

Pärimusmuusikafestivali kahe väikse lapsega nautinud tartlased Marge ja Lemmit Kaplinski kiitsid peo lastesõbralikkust ja eriti asjaolu, et alla kaheteist aasta vanustele olid kontserdid priid.

Folgil viiendat korda viibinud Lemmit Kaplinski ütles, et tema meelest on festivaliõhkkond muusikast olulisem. «On kaks asja, mida mulle folgil teha meeldib: murul pikutades õlut juua ja vabalaval tantsida. Kontserdid ei ole asja juures olulised.»

Juba üheksandat korda folgipidu väisanud Marge Kaplinski sõnul on kõik peod tegelikult sarnased.

«Vana hea folk,» õhkas ta. «Aga eks inimesed tahavadki meeldivaid kogemusi korrata.»

Lemmit lisas, et folkide taustal on huvitav jälgida, kui palju on nad ise iga kord muutunud. «Nii tulime näituseks üle-eelmisel aastal siia väikse kõhuga, eelmisel aastal väikse lapsega ja sel aastal juba pisut suurema lapsega,» rääkis ta.

«Rääkimata sellest, et kuue aasta eest tulime häälega. Ja mitte koos. Ja lapsi ei olnud,» meenutas Marge.

Siiani on mul käe ümber Kaplinskite pisikese tütre seotud folgi heatujupael ja peas tõdemus, et Viljandi pärimusmuusika festivalil on endiselt palju ilusaid ja elusaid inimesi, pulbitsev elurõõm ja kaunis rahvamuusika.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5