Kui tema kõnnib tänaval, seljas peen prantsuse pesu, siis pole teistel sellest õrna aimugi – vaid tal endal on sellest hea enesetunne, kaunis riidetükk rahuldab tema iluvajadust. Eks see oli nii ka vanaemadel ja vanavanaemadel...

Enesenõudlikkuse tipp oli kududa, mitte tikkida valgesse kangasse sisse valge või värviline muster. Valget mustrit valgel särgil ei ulatanud rahva seas

silmitsema keegi, kirikus ehk

ainult kõrvalistuja. Kui temagi, sest jahedas kirikus oli ju pikk-kuub või rätt ümber.

Kuid omatehtud parem pühapäevarõivas tõstis esivanemate enesetunnet ja -väärikust.

Vajadus ilu järele käib inimesega kaasas põlvest põlve, läbi aegade, oludest ja võimalustest sõltumata.

Rahvarõivastest, nende valmistamisest ja kandmisest sattusime Reet Piiriga rääkima seetõttu, et Eesti Rahva Muuseumi näituste majas on parajasti üleval ühisnäitus «Rahvarõivatraditsioon Eestis ja Soomes» ja Reet on selle Eesti-poolne kuraator.

Rahvarõivatraditsioon on põlvest põlve edasi antud oma põlise olemasolu esitlemise viis. Iga päev me selle üle ei juurdle. Kuid ERMi praegune näitus kutsub hõimlaste, eestlaste ja soomlaste rahvarõiva arenguloole kaasa mõtlema.

Näitus tuletab meelde tõsiasja: meie tänaste peopäevade rahvariidekostüüm on meie esivanemate igapäevane talupojarõivas.

Erilise tähenduse sellele rõivale andis alles 1869. aastal Tartus peetud I ülemaaline laulupidu, kuhu meeskoorid ja pillimehed tulid kokku oma kodukandi vammustes, kuid moodustasid siiski hetkeks ühtse maarahva väe.

Rahvariie kui peorõivas

19. sajandi teisel poolel hakkas talupoja lähiümbrus uuemamoelisemaks muutuma. Ka maarahvas, kel olid iga päev samad riided varnast võtta, tahtis linnainimese moodi riides käia. Lõngu värvides hakati taimede asemel kasutama erksamaid poevärve. Seelikud muutusid eredamaks.

Eesti rahvusliku liikumise juhid, eriti Carl Robert Jakobson ja Karl August Hermann, innustasid rahvarõivast siiski kasvõi peorõivana säilitama, et hoida ja väärtustada oma.

1909. aastal asutatud Eesti Rahva Muuseum võttis aga endale ülesandeks kokku koguda juba taanduma kippuvad talupojarõivad ja anda neile uus avalik elu – taaselustada talupojarõivas esinemisrõivana. Igal kohalikul või ülemaalisel laulupeol sai kombeks kanda rahvarõivaid.

Rahvariie kui sümbol

On vääramatu tõsiasi: laulupeotraditsioon on ühtlasi meie rahvarõivatraditsiooni hoidja ja kandja, rahvarõivas kinnistus inimestes rahvussümbolina.

Omariikluse sünni järel, 20.-30. aastail olid rahvarõivad rahvuspropaganda kindel osa. Neid kanti rahvuslikel üritustel, need ühendasid rahvast. Valitsus pööras rahvarõivakandmisele suurt tähelepanu. 1937. aastal loodi tema korraldusel rahvarõivakomitee, kelle ülesanne oli koondada ja ühendada rahvarõivauurijad ja -tegijad. ERMi juures korraldati kursusi, juhendust saadi ka kodumajanduskoolides ja kohalikel kursustel.

Muidugi vaieldi ka tollal selle üle, milline peaks olema kaasaegne rahvarõivas. Kas ikka peab kopeerima vanu talupojarõivaid? Ehk võiks uusi tehes vanade ainetel improviseerida? Tänaseni on aga jäänud valitsevaks seisukoht: tuleb austada ja hoida vana rahvarõivakostüümi, see on meie esivanemate käsitöö, nende loodud ilu.

Rahvarõivas on kestnud koos Kalevite kange rahvaga. Meie ülemaaliste laulupidude 100. sünnipäeva (1969. a) eel õhutati koore ja tantsurühmi uusi kostüüme valmistama, keelitati ERMis talletatavate eeskujul nende ehtsust säilitama, soovitati tulla peole just omakandi rahvarõivais.

Tänuväärne ja usalduslik oli kunstikombinaadi Ars ja rahvakunstimeistrite koondise Uku tegevus. Nende tööd suunasid professionaalsed kunstnikud, kes tundsid ERMi kogude põhjal eri paikkondade eheda rahvarõiva valmistamise ja kandmise traditsioone. Ilus käsitöö leidis imetlejaid ja ihalejaid.

On olnud aegu ja hetki, kus rahvarõivas oli sinimustvalgega samaväärne sümbol... Paguluses mängis rahvarõivas koguni välispoliitilist rolli. Seda kanti kodumaal toimuva laulva revolutsiooni toetuseks pikettide ajal ja kohalikele või reisivatele riigijuhtidele märgukirjade üleandmisel, ülemaailmsetest eestlaste laulupidudest, ESTOdest rääkimata!

Käsitöötegijad ühendusse

Reet Piiri on veendunud, et ka praegu on Uku-taolist organisatsiooni vaja. See võiks olla ühendus, kes annab tööd väikeettevõtjatele, kudujatele, tanu- või pastlategijatele. Hädasti oleks vaja korraldada eheda rahvarõivakanga kudumist, sest igal omal käel teha tahtjal pole aega ERMi koolitusele tulla. Iga tahtmisega ei kaasne ka värvi- või proportsioonitaju. Tänuväärse ise teha tahtmise juures võib tahtmatult eemalduda originaalist.

Milliseid vigu praegu tehakse? Ilustused pannakse valesse kohta, värvivalik on paigast ära. Esivanemad sidusid oma pastlaid jalga ikka linase nööriga, mitte libedate nahkpaeltega, nagu neid praegu meisterdatakse.

Reet Piiri ütleb, et praegune rahvarõivakool ERMi juures on eelmäng sellele, mis on kavandatud Raadile. Kindlasti on seal ka kangakudumistöökoda.

Soome rahvarõivad

Ilmselt suurem osa tartlasi naabrite juurde Jyväskylässe ei satu. Seal aga asub Soome Käsitöömuuseumi rahvarõivakeskus, mis säilitab sadakond näidiskomplekti ehedaid Soome rahvarõivaid. Siinsetel huvilistel aga tasub minna praegusele Soome-Eesti ühisnäitusele

ERMi näituste majja. Seal on osa Jyväskylä ehedusi välja pandud.

Näituse tekstiosa valgustab, et ka Soome kostüümide arenguloos on olnud tõuse ja mõõnu nagu meilgi. 1800. aastatest hakkasid soome haritlased talupojarõivast rahvusrõivaks kutsuma.

Üldilmelt on eesti ja soome rahvarõivad sarnased. Mis on siiski erinevat? Reet Piiri: erinevus on rõiva kaunistamise viisis. Näiteks meie kabimüts on lihtne, soomlased on aga selle kaunistanud rohke pitsiga. Meie naiste käistel arenes geomeetriline ornament mitmevärviliseks lillornamendiks, soomlastel jäidki käiseid ilustama geomeetrilised ornamendid ja äärepits.

Meil on väga oluline rahvarõiva osa kirivöö. Soomlastel mitte. Paistab, et Eesti põhjarannik on siiski suutnud talle lähemat vastaskallast mingil moel mõjutada. Põhja-Eestis endas on aga väga levinud soomlaste head kerged jalavarjud, soome sussid ja saapad. Põlvpükse kandma on eestlasi mõjutanud nii Skandinaavia kui Kesk-Euroopa tava.

Rahvarõivais eestlasi ja soomlasi näeb üheskoos harva. Läinud nädalavahetusel peeti Pori linnas Soome-Eesti ühine laulupidu. Eesti rahvarõivaid kandmas oli seal ka mitu Tartu koori.

Meile sügiseni vaadata Eesti Rahva Muuseumi ja Soome Rahvarõivanõukogu koostöönäitus Tartus on pühendatud juba 1937. aastal kahe hõimurahva, kahe riigi, Eesti ja Soome vahel sõlmitud vaimse koostöö konventsioonile.