Werneri uusomanikud on saanud, mis nad on tahtnud. Hariduse linnas, ja veel Ülikooli tänavas, on nad kehtestanud harimatuse. Kes vähegi teab Tartu kultuurilugu, see teab ka mäletada ammuse romantilise kohviku aurat ega saa eales leppida inglastelt ahvitud toorrealistliku cafe-lounge’iga. Pärimuskultuuriline asutamisaasta 1895 on ukse kohalt targu maha võetud.

Olen valmis kihla vedama, et publikumi põhiosa ei taipa lounge’i õigesti hääldada, ammugi ei tea nad tähendust.

Isegi anglistid võtavad Silveti appi: looderdus, logelus; ka lõõgastus; (hotelli) ootesaal; lamamissohva, (sügav) tugitool. Ei saa eestlasele peale sundida kolehääldust laundz, me peame valima mõeldavaid tähendusi kokku võtva omasõna.

Valime lesila. Werner. Kohvik-lesila. Ei ole naljakas, on hale.

Märkamatult on Eesti sihukesi lesilaid täis saanud. Uuemates paikades lükatakse cafe kõrvale, jääb lounge. Aga sisu?

Moodsad kohvikud on kui kulbiga löödud: hommikupuder, päevasupp, üle- ja alapannkoogid, trühvlid, fariinsuhkur, padjad ja padjakesed (pehme lesida), teenistusnaeratus. Werneri päästab klassikaline saia- ja koogilett. Kui ainult toidukaart magedaid vigu täis ei oleks.

Meie aja kohvikukultuurituse märk on see, et kohvikuid pole. Tartus meenutab enneminevikku Pere Leiva kohvipoeke Rüütli tänavas. Kohvikud on pandud kandma restoranide koormat. Nimeomavoli, võiks öelda.

Lehtedes ilmub päevast päeva söögipaikade menüü- ja miljöötutvustusi, kus kõht seatakse surve alla, mida nimetatakse maitseelamuseks. Lugege kas või Tartu Postimehest pealkirja «Moodne Catwalk rabab roogadega». Too kassikohvik (Carmen Kassi innustusel: käiguvahe on kui mannekeenide poodium), mis peaks külastajate keha tervislikuks voolima, saab ajalehe topi skaalal toitude hindeks 6. Lehearvustusest: sealihal oli mõnus notsu mekk. Kohvik ja notsu.

Veel rammusam näide selle tõestuseks, kuhu kohviku nimetuse paistel võib jõuda, on Raekoja platsi Kuum Tass. Eesti Ekspressist: «Grillkarbonaad Aruba marinaadis köögiviljamixi ja kurgi-suitsujuustukastmega (85) on väga robustne pubitoit, mis sobib hästi õlle kõrvale ning ainult siis, kui sööja kolesteroolihirmu ei põe, sest köögiviljade kõrval on lisandiks rasvased friikartulid.»

Kohvist mitte tilkagi juttu. Näiteks kas üldse on kuum.

Ja Werner? «Rõhk toidu nautimisel,» lubab taasavamisartikkel Tartu lehes. Snoobid külastajad tulevad, lesivad ja naudivad: «Konjakikooreses kastmes seafilee fariinsuhkrus karamellistatud aedviljadega.»

Oo, kokakunst! Muud kunstid kahvatuvad su kõrval. Ent wernerliku traditsiooni juurde gurmaanlus ei kuulu. Selle kohviku hiilgeaegadel tellisid boheemid tassi kohvi ja klaasi vett või siis kohvi kõrvale tillukese saia, ja vaimuteravused panid kõikuma marksu maja üle tänava.

Armand Kokk (EE) ülistab söögikohana teist korrust, «peenutsevalt öeldes lounge (kuigi, mis see lounge ikkagi eesti keeles on? Äkki Ain Kaalep teab eestikeelset vastet), mitte kohvik».

Oleme alguse juures tagasi. Keegi tähendust ei tea, aga kõik käivad, söövad ja salgavad. Sic transit gloria mundi.