Priit Pullerits: olümpia B-normi täitjad jäägu koju

Esitasin spordihuvilisest kolleegile Martin Šmutovile, elu24.ee juhatajale, kolm miljoni krooni küsimust. Esiteks, mitmenda koha võiks saada Pekingi olümpial Anna-Liisa Põld? Kes see on, päris ta vastu. Teiseks, mitmendaks võiks tulla Vladimir Sidorkin? Kas ta on mingi jooksja, kõlas vastuküsimus. Kolmandaks, mitmendaks tuleb Mihkel Kukk? «Kukk saab hea koha – 43.,» pakkus Šmutov. Aga mis ala ta teeb, pärisin. Pole aimugi, kõlas aus vastus.

Aga ärge end väheste teadmiste pärast süüdistage. Asi on B-normis, mille Rahvusvaheline Olümpiakomitee on lasknud sedavõrd madalale, et isegi vähelubava tasemega sportlastele on olümpiaareen valla. Kukele andnuks normi ületav 78.41 mulluses maailma odaviskeedetabelis 56. koha. Sidorkini 200 m vabaujumise B-normi ületus 1.52,49 jääb ameeriklase Michael Phelpsi maailmarekordile alla üle kaheksa sekundi ja Põllu 400 m kompleksujumise normiületus 4.54,43 ameeriklanna Katie Hoffi maailmarekordile ligi 22 sekundit.

Seesuguseid sekundaarse normi purustajaid on nii Eesti kergejõustiklaste kui ujujate seas tervelt kaheksa. Ja vähemasti kergejõustiklaste hulgas on kümmekond sportlast veel B-normi sihtimas, alates Tarmo Jallaist ja Tiidrek Nurmest ning lõpetades Mirjam Liimaski ja Maris Rõngelepaga. See tähendab, et kui ajas veidi ette vaadata ja mineviku õppetundidest järeldusi teha, siis saame Pekingi reportaažides peatselt lugeda arvukatest Eesti olümpiaturistidest.

Normid normideks, aga äkki siiski ei peaks B-normi täitjaid Pekingisse lähetama?

Jäägem realistideks ja vaagigem kainelt, mis tulemust on Pekingis loota B-normi alistajailt. Milline võimalus on näiteks Andres Olvikul saada Pekingis 200 m seliliujumises korralik koht, kui tema B-normi ületav aeg 2.03,12 jääb ameeriklase Ryan Lochte maailmarekordile alla ligi üheksa sekundit? Mitte mingisugune. See on selgem kui olümpiaujula vesi, et ta piirdub eelujumisega. Nagu ka kõik teised B-normilised. Pärast tuleb neil taluda meedia hävitavat kriitikat.

Elu on paraku näidanud, et olümpial imesid ei sünni – vähemasti mitte Eesti sportlastega – ning tavaliselt lõpeb tagumise ešeloni sportlaste etteaste pigem valusa kõrbemise kui üllatava eneseületusega. Eelmistel mängudel Ateenas suutis nende seas endast maksimumi pigistada vaid Egle Uljas, kes jõudis Eesti rekordit tähistava 51,91ga 400 m jooksus poolfinaali. Kuid seal enam särtsu ei jätkunud ning ajaga 53,13 tuli leppida viimase, 24. kohaga.

Pole ka ime, kui olümpial tabab B-normi täitjaid fiasko. Sest enamik auru on ju kulunud normist jagu saamiseks. Kui see on suur eesmärk omaette, polegi võimalik, et pärast leiduks varusid vormi veelgi kõrgemale tasemele tõsta.

Tõsi, eks olümpiakogemused kulu edaspidi marjaks ära. Erki Nool ei tulnud olümpiavõitjaks ka esimesel, vaid alles kolmandal korral. Kuid selle kogemuse kogemise õiguse võiks siiski välja võidelda tulemusega, mis ületab olümpia A-normi. See näitaks, et sportlasel on töökust, tahtmist, visadust, sihikindlust. Ei ole mõtet keskpärasust olümpiapiletiga premeerida.

Liiati teeb B-normi ületajate Pekingisse saatmine Eesti spordi arengule karuteene. See saadab signaali, et Eestis polegi vaja maksimumi nimel pingutada, et siin saad arvestatavaks tegijaks ka siis, kui viskad meeste oda 77.80 ja naiste oda 56.00, tõukad meeste kuuli 19.80 ja kogud seitsmevõistluses 5800 punkti. Nende tulemustega, tunnistagem, võib võidelda vaid selle eest, et mitte tagumisse kuuikusse jääda.

Lõppude lõpuks paigutame B-normitajad konteksti. Kui isegi vehklemise MM-võistlustel tunamullu hõbe- ja mullu pronksmedali võitnud Irina Embrich ning kaks aastat tagasi Hiinas kreeka-rooma maadluses maailmameistriks tulnud Heiki Nabi peavad olümpiakoha välja võitlema lisavalikturniiridel, siis miks peaksid Pekingisse saama pileti Moonika Aava ja Kaie Kand, Miko Mälberg ja Danil Haustov, kel ette näidata pole midagi. Peale B-normi, muidugi.