Olles ise töötanud nüüd juba üle kümne aasta ajakirjanikuna, märkan, kuidas mingid teemad tulevad moodi ja lähevad seejärel taas moest. 1997. aastal oli igal endast lugu pidaval ajalehel üks või kaks börsikülge, kus köeti üles börsibuumi, et jõuda sama aasta lõpuks välja täieliku krahhini. Siis läks börs tükiks ajaks moest, börsiküljed moondusid veerukesteks majanduskülgede alaservas. Kõik on süüdi Kõigepealt on mingis majandussektoris buum ja siis kriisi esimene faas, millest kirjutamise meisterlikkuses leheneegrid omavahel võistlevad. Edasi tuleb aeg, mil kaob teema vastu vähimgi huvi. Ja siis (nii juhtus börsiga seegi kord) hakkab börs taas kosuma. Börsiteemalised lood venivad pikemaks, kauaste investorite kõrvale tekivad spekulandid. Järgnevalt vaatavad taksojuhid ja suvalised riigi-ametnikud, et ehk peaks nemadki hakkama aktsiaid ostma, ja pärast seda õige varsti kukubki börs jälle kokku. Ja niimoodi igavesti. Sama loogika toimib kinnisvaraturul. Praegu on taksojuhid kinnisvaraarendusest kadunud. Mõnda aega kirjutame arendajate pankrottidest ja soodusmüükidest, et seejärel kaotada teema vastu huvi. Stagneerumises pole midagi ligitõmbavat, küll aga on languses ja tõusus meeletu dünaamika. Küsimus on selles, kas ajakirjanikel ja majandustegelastel on võimalus oma tegevusega buume ja kriise vältida. Kindlasti on. Kinnisvarabuumi ebanormaalsus oli paljudele ilmne juba selle õitsengu ajal. Aga buumi ajal toimib massipsühhoos ja ettevaatusele manitsejaid lihtsalt ei kuulata või nende meelekohta osutatakse näpuga. Sama kehtib ka kriisi kohta. See, kes vaidleb vastu vaieldamatule kriisile, on loll. Praegu otsitakse vastust küsimusele, kes selles buumis ja kriisis ikkagi süüdi on. Vastus on lihtne – peaaegu kõik asjassepuutunud, alates ostjatest ja maakleritest ning lõpetades ajakirjanike, valitsuse ja pankadega. Kahjulik kokkuhoid Mida küll mõtles ajakirjanik, küsides oma loole eks-pertkommentaari üheksa klassi haridusega maaklerilt, kellel tegelikult puudub analüütiline mõtlemine. Või mis toimus pankurite peas, kui nad muutsid konservatiivsust ja usaldusväärsust jutlustavad pangakontorid kiiskavateks kupeldamisasutusteks. Ime veel, et tellerid laenuklientide meelitamiseks pesuväel polnud! Tulge ja võtke raha – kauba peale saate minu! Valitsus ei võtnud majanduse ülekuumenemise vältimiseks samuti midagi erilist ette. Suurejoonelisi eelarvelaekumisi ei kasutatud niivõrd tulevikku vaatamiseks ja regionaalpoliitika läbiviimiseks, kuivõrd tühisteks ja populistlike valimislubadusteks, näiteks tulumaksu alandamine (kergitades samas drastiliselt kaudseid makse) või kasvõi kõigile õpetajatele sülearvutite ostmine. Ja muidugi ei saa me kunagi võtta vastutust psühhoosi üleskütjatelt ja hilisematelt ohvritelt, kes äkki leidsid, et maja tuleb ehitada nüüd ja kohe ning maksku mis maksab. Et vältida lolluse igavest tagasitulekut, peaksid kõik nimetatud tegelased – poliitikud, ajakirjanikud ja panku-rid – vältima nüüd ja edaspidi äärmustesse minekut. Headel aegadel tuleks mõelda halbadele ja halbadel headele, just nagu tegi piibli Joosep seitsmel rammusal ja seitsmel lahjal aastal. Riigireservi ei saa paraku võrrelda Joosepi rammusail aegadel täidetud viljaaitadega. Joosep sõi halbadel aastatel headel kogutud vilja. Reservi raha lihtsalt seisab, sest valitsuse arvates läheb seda vististi vaja mitte nüüd, vaid maailma lõpus, kui kõik sedelid niikuinii väärtusetuks muutuvad. Ja kokku hoiab valitsus eelkõige infrastruktuuri ehk tuleviku arvelt, nagu näha. Praegune kokkuhoid on lühinägelik eelarveridade veerimine. Valitsus istub koos nagu lisasissetulekust ilma jäänud perekond, kes peab otsustama, kas ja millist vorsti järgnevatel kuudel osta. Rammusa aja aidad Tuleviku kokkuhoiule mõtlemisel on praegune valitsus ilmutanud aga hämmastavat argpükslikkust ja visioonide puudust. Raske on pidada tõsiseltvõetavaks valitsust, kes ei suuda läbi viia haldusreformi, sest kardab populaarsuse kadu. Ükski kriis ei kesta igavesti. Praegu jääb aga mulje, et riik lihtsalt ootab kriisi möödumist mingis seni teadmatus tulevikus. Seni tuleb püksirihma pingutada, küll kriisi möödudes jätkame vanaviisi. Tuletan meelde, et kriis võib olla Eesti väikesele ja sõltuvale majandusele küll vältimatu, kindlasti aga sõltub valitsuse otsustest paljuski see, kui kaua kriis kestab. Sageli võib praegune kokkuhoid tähendada arenguhälbeid tulevikus – eelarveridade praeguse mahatõmbamisega peaks teisalt kaasnema uued või veelgi suuremad kulutused sellistesse kohtadesse, kuhu buumiaja eufoorias ei taibatud investeerida. Esimese hooga tuleb pähe neli märksõna: innovatsioon, regionaalareng, integratsioon ja infrastruktuur. Just nüüd on õige aeg rammusatel aegadel täidetud viljaaidad valla lasta. Ärge seda praegu, selge pea- ga, maha magage, siis ehk tuleb majanduse järgmine kasvutsükkel pikem ja mõõdukam. |
Kõik tänased
