Üha tungivamalt manitsetakse meid olema kokkuhoidlik: ärge kulutage rohkem kui hädapärast vaja, uurige poodides hindu, tehke kodus ise süüa, loobuge ülemäära kallinenud kaupadest, ärge laenake jne. Riik ei tulnud toime eelarvega, mis kõik lubatud ja kavandatud kulud kataks, kodanikega võib juhtuda sama.
Iseenesest ju õige, sest ega niisama pillata ja priisata pole tark ka majanduse õitsedes – ei tühja-tähja ostes ega ebamõistlikult kalliks hinnatud asjadele kulutades. Seepärast pole midagi imestada, et paljud keskmise sissetulekuga pered, aga miks mitte jõukadki, lükkavad osa vajalikke oste suuremate allahindluse aegadele, nimetatagu neid siis hulludeks päevadeks, osturallideks või kuidagi teisiti.
Peaksime juba ammu olema nendega harjunud kui tänapäevase kaubanduse müügivõttega, aga ei. Tüütuseni korduvad justkui kohustuslikud sõnavõtud ostlema tulnud inimeste halvustamiseks ja naeruvääristamiseks. Viimati näiteks eelmise reede «Vabariigi kodanikes», kus saatejuht Aarne Rannamäe tõi taas välja juba tüütuseni korratud loo Lexuse-täiest vetsupaberirullidest. Ostuhullus, ostupaanika – mõistagi.
Võiks juba lõpetada ja vähemalt püüdagi kujutleda inimest, kes tegelikult teab täpselt oma vajadusi ja rahakoti koosseisu ning oskab majanduslikult mõelda ka siis, kui ta mõne ootamatu soodsa leiuga endale lihtsalt meelehead teeb. Ma ei usu, et vett pelgav inimene endale odavad lestad ostab või läbini linlane igaks juhuks mootorsae koju viib.
Aga muidugi, eks me seas ole igasuguseid. Tean eakat tädi, kellel unistuste roosa kaisukaru on siiamaani ostmata. Ja kui ta ükskord ostabki selle näiteks osturallilt, kas paneme ta siis häbiposti? Ja juttu jätkub jälle järgmiseks aastakümneks.
Kõik tänased
