Paraku ei pääse Toomel jalutaja tõenäoliselt ka kaastundetuksatusest, kui peatub templilaadse ehitise – ülikooli vana anatoomikumi juures. Tartu ülikooli taasavamise (1802) järel oli J. W. Krause projekti järgi ehitatud kupliga rotund (praegune ümarehitise osa) esimene ülikooli õppehoone. See ehitati arstiteaduskonna tarvis ja siia kutsuti Euroopast tööle andekaid arstiteadlasi.

Tänu soodsatele tingimustele (riigi toetus ja tugevad õppejõud) kujunes keiserlik Tartu ülikool tollase Vene impeeriumi arstiteaduse üheks juhtivaks keskuseks. Siin tehtud teaduslikud avastused mõjutasid kiirelt kogu maailma arstiteaduse arengut ning seetõttu kujunes Tartu ülikool 19. sajandil rahvusvaheliselt tuntud meditsiinikeskuseks.

Toomemäe vanas anatoomikumis on õpetust jaganud ka esimesed eestlastest õppejõud. Siin on õppinud kõik Tartu Ülikooli lõpetanud arstid ja apteegitöötajad.

Pärast arstiteaduskonna uue õppehoone valmimist (1999) jätkub aga seni vanas anatoomikumis toimunud õppe- ja teadustöö Ravila tänava moodsas biomeedikumis. Teenekas anatoomikumihoone Toomemäel on oma senistest ülesannetest prii. Ülikooli arstiteaduskonna häll ja eesti meditsiinile tiibu kasvatanud pesa sai peagi pärast tühjaksjäämist ülikooli ajalooliste materjalide (tehnika, aparaadid, mööbel jms) ladustamise kohaks.

Voolab aeg, muutuvad elu nõuded. Uus, n-ö värske teadusevee kaev biomeedikum oli olemas. Loomulikult oli neid, kes ei soovinud ka vana, siiani kosutanud kaevu hoolimatult maha jätta. On ju see üks maailma teadusajaloo mälestusmärke.

Entusiastid alustasid vanale stiilsele hoonele uue elu mõtte otsinguid. Ideid oli. Ülikooli ajaloo muuseumi filiaal. Meditsiinimuuseum. Kunstimuuseum. Rotund oma astmeliste pingiridadega kui põnevuslugusid etendav teater....

Kõige kergema vastupanu teeks peeti mõtet arendada vana stiilne hoone hotelliks-restoraniks.

Möödunud sügisel, septembris, sai üldsus teada: ülikool tähistab oma vana ja teeneka õppehoone 200. aastapäeva.

Majahaldjad

Varakevadises Toome pargis jalutaja märkab rotundi sissekäigu kõrval päikesele vastu säravat silti – vana anatoomikum.

Kas tõesti talitleb ajalooline hoone jälle?

Astume sisse. Uurime fuajeed. Siseneme hoone vasakusse tiiba. Samm ja ohhoo-elamus! Samm ja taas imestus! Nii läbi mitme ruumi. Kas siin ongi nüüd arstiteaduskonna muuseum?

Kohal olev töötaja Aari Talve aitab olukorras orienteeruda ja asju õigete nimedega nimetada.

1999. aastal viidi ka ülikooli Näituse tänava anatoomikumist õppetöö üle moodsasse biomeedikumi, sealne õppemuuseum kolis aga oma mööbli, eksponaatide kogu ja mööbliga Toomele, paigutades end vana anatoomikumi mahajäetuses tekkinud kaosesse.

Anatoomia instituudi naistöötajad tirisid ja nihutasid kappe, laudu ja riiuleid, pakkisid välja klaaspurke vedelikus ja vedelikuta preparaatidega, kümnete viisi pealuid (vabandust – koljusid), skelette, topiseid ja mulaaže... ning jätkasid oma põhitegevust biomeedi-kumis.

Pühapäeviti käidi Toomel olukorda hindamas, preparaatidel konserveerimisvedelikku vahetamas, katki läinud purke uuendamas, tolmu pühkimas ja lilli kastmas.

Mille nimel nad siin talitasid, kui meditsiinimuuseumi loomise otsust polnud langetatud? Aari Talve vastas asjalikult: need on ju anatoomia instituudi unikaalsed kogud. Lootsime ja loodame tänaseni, et muuseum tuleb!

Nii kestis kuus aastat. Arstiteaduskond maksis kannatlikult ruumide elektri- ja küttearved. Väga oluline oli dekaan prof Toomas Asseri ja anatoomia instituudi juhataja Andres Arendi toetus ning olukorra kontrolli all hoidmine.

Imetlusest ja austusest vanas anatoomikumis kahe sajandi jooksul meditsiini arendanud maailmakuulsate professorite vastu koostas anatoomikumis kümme aastat leiba teeninud Maie Toomsalu raamatu «Tartu Ülikooli vana anatoomikumi professorid» (2002).

Aeg võtab, aga ka annab

Kui Eesti riik käivitas toetuse humanitaar- ja loodusteaduslike kogude säilitamiseks, lülitus aktsiooni ka anatoomia instituut eesotsas arstiteaduskonna dekaani Asseri ja instituudi juhataja Arendiga. Maie Toomsalu kirjutas hävimisohus kogude päästmiseks projekti.

2005. aasta märtsis saadigi riigilt siinsete kogude hooldamiseks ja eksponeerimiseks üle 400 000 krooni (küsiti miljon).

Vana anatoomikum ei ole enam koomas. Entusiastid, anatoomia instituudi töötajad, õppejõud ja nende abilised (koos abikaasadega!) tulid Ravila tänavast Toomemäele, pahteldasid siit-sealt murenevaid seinu, värskendasid värvi, katsid tekkinud auke, vahetasid kappides puust riiulid klaasriiulitega...

Ja 2005. aasta septembrist ongi kõigil huvilistel võimalus vaadata Tartu ülikooli arstiteaduskonna meditsiinikollektsioone.

Maksatsirroos, suitsetaja kops ja kopsukasvaja, süüfilisest kahjustatud mehe kolju, vägivaldsete vigastustega koljud... Väärarengutega vastsündinud inimesed ja loomad. Siiami kaksikud, topelt tagakehaga lambatall. Terve toatäis loote arengulugu. Siinne püsiekspositsioon koosneb anatoomia-, embrüoloogia-, patoloogia- ja kohtuarstiteaduse naturaalsete preparaatide, aga ka kipsmulaažide kogudest.

Preparaadid on valmistatud õppetöö illustreerimiseks. Kuid ekspositsioon võimaldab anda ka rahvale tervishoiualast haridust.

Kõige rohkem muret teevad meedikutele suitsetavad ja alkoholi pruukivad neiud.

«Kui täiskasvanud inimene enda tervisest ei hooli, on see tema asi, kuid kui tütarlaps tahab kunagi emana tõsta oma rinnale terve lapse, peab ta teadma, et just kolme nädala jooksul pärast viljastumise hetke on suitsetamine ja alkoholi pruukimine lootele eriti ohtlik,» ütleb anatoomia instituudi õppejõud Helle Tapfer. «Kogu maailma meditsiin tegeleb praegu väärarengute põhjuste uurimisega.»

Ülikooli anatoomia instituudi töötajad tahavad vana anatoomikumi ruumides hakata eesti rahvast tervishoiualaselt harima. Koolid saavad tellida gümnaasiumiõpilastele loote arenguloo loenguid, alates 5. klassist kutsutakse kuulama loenguid «Ütle suitsule ei!»

Mida alkohol ja tubakas inimesega teevad, seda saab näidata kogus olevate kahjustatud organite peal. Olulisi teemasid, millest eesti rahvale rääkida, on palju.

Ajaloomuuseumi ruumid

Vana anatoomikumi esimese korruse paremas tiivas ootavad teadmishimulisi tartlasi ülikooli ajaloo muuseumi ruumid.

Giidi ülesannetes arstiteaduskonna 3. kursuse üliõpilane Lauri Lõhmus osutab materjalidele, mis tutvustavad Tartu ülikoolis töötanud ja maailma meditsiini uuendusi toonud arstiteadlasi.

Hoogsa ja laheda jutuga giid ootab siia eelkõige noori tartlasi. Bergmann, Schmidt, Baer, Pirogov – iga päev kõnnitakse Toomel neist mööda. Kas kõik ikka teavad, miks on need mehed kivisse jäädvustatud?

«Varsti on mätas roheline ja õlu Pirogovi platsil jälle väga magus rüübata, aga mille eest maailmameditsiin Pirogovile tänulik on? Ega seda vist ikka täpselt ei teata,» arutleb noor giid.

«Tulge, ma räägin teile, kuidas enne Pirogovi eeternarkoosi leiutamist (1847) haigel ilma mingi tuimastuseta jalga amputeeriti. Kuus meest hoidsid kinni ja kiire ning osav kirurg pidi minutiga patsiendi jala maha saagima. Luumurdude puhul hakkas Pirogov kasutama kipsmähist.»

Tudengist giid arutleb, et Eesti Arstiüliõpilaste Seltsi ja tervishoiu instituudi koostöös võiks hakata vana anatoomikumi ringauditooriumis noori inimesi enesehävitamise ohtude eest hoiatama.

Kas noored seda juttu aga ka kuulda võtavad?

Küll nad ikka kuulavad ja usuvad, on Lauri Lõhmus optimist – tervis on ju kõigile tähtis.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5